It always seems impossible until it’s done (Nelson Mandela)

Oh boy (hästi pikalt ja madalalt), on see vast olnud aasta!
Aga selle asemel, et siin kõik tibud kokku lugeda, panen parem kirja, mida siis tähendab saada “inimeseks” uuel mandril. Ja pealegi soovin ma selle loo tõesti sellesse vanasse aastasse jätta ja mitte enam väga tihti meelde tuletada.
Et natukene teemat sisse juhatada, siis selleks, et legaalselt siinsel mandril elada, on võimalusi mitmeid. Kõik oleneb sellest, mida endale lubada saad.
No parim moodus on säilitada üliõpilase staatus, aga see tähendab, et ametlikult ei saa ega tohi sa kuskil töötada. Teine võimalus, investeerid siia kenakesti kopsaka summa ja säilitad oma staatuse tänu ärilisele tegevusele. Kolmas võimalus, taotled tööviisa (mida on muideks ka väga keeruline teha ja millel on väga palju regulatsioone. Nt viisa taotlemiseks peab sul kõigepealt olemas olema tööandja, kes on nõus sind “sponsoreerima” st. garanteerima riigile, et tagab sulle vastava töökoha ja teatud suuruses sissetuleku järgnevaks mitmeks aastaks ning ühelegi teisele tööandjale sa selle viisa alusel töötada ei tohi). Neljandaks, abiellud. Viiendaks, taotled eriliste annetega ehk artisti viisa.

Minu lugu algas tegelikult juba eelmise aasta lõpus, kui hakkasin vaikselt uurima, millised on edasised võimalused siin elada. Hakkasin otsima erinevaid advokaate, kellelt nõu küsida. Esimene neist, nooh, ütleme nii, et ma olin temast targem (ja ma ei teadnud peaaegu üldse midagi, mis tähendab, et tema… ). Järgmisega tekkis mul kohe küsimus, miks ta juura asemel näitlemist õppima ei läinud. Kätega elavalt oimukohti masseerides “I’m really pushing my brains right now to your favor to figure out the best solution for you”. Aga enamasti tähendas see peamassaazh automaatselt, et tema tasule tuli ca 2000 dollarit juurde, aga minu favoriks ei muutunud suurt midagi. Räägib mulle, et taotleme sulle marketingi alustel paberid. Ma ütlen, et ma ei taha, ma ei taha siin mingit marketing teha, ma tahan fotograafiat teha! Tema ikka, et ei, nii on parem. Ma küsin, miks parem? No sa ei saa sellest aru, nii on lihtsalt parem. Täitsa õigus, ei saa jah aru, aga nii palju saan küll aru, et sulle ongi soodsam, kui ma midagi aru ei saa. Maksin taaskord 200 dollarit visiiditasu ja läksin sama rumalana koju. Seejärel hakkasin ise internetist uurima, et mis need võimalused siis on (need, millest sissejuhatuses rääkisin). Üks on tööviisa. Okei, selleks on tarvis sponsorit. Küsisin kahelt tuttavalt selge küsimuse, kas teil on kogemusi, millistele regelementidele peab tööviisat sponsoreeriv juriidiline isik vastama. Sain vastuseks, et lisaks kõigele muule peavad nad kogu oma isiliku finantsilise ja muu varalise seisu maksuametile avalikustama (mis muidu ei ole siin kohustuslik) ja no seda ei tee mitte keegi! Kopsti otsaesisega vastu lauda ja sinna laua peale see mõte minust paariks nädalaks jäigi. Aga kogu aeg kummitas kuklas, et mille kuramuse pärast nad oma isikliku varalise seisu avalikustama peaks, kui juriidiline isik kellegi välismaalase tööle palkab. Kui asja edasi uurisin selgus loomulikult, et nad olid hoopis mingist muust viisast pudrutanud, võeh. Ja kui ma küsisin, et mis häma te ajasite, sain vastuseks, et ega meie ka ei tea. Siinkohal kõikidele maailma inimestele palve, palun ärge rääkige teemadel, millest teil täit aimu või isiklikku kogemust ei ole! Ma olen päris kindel, et tänu hämamisele ei paista keegi targem kui ta on, au contraire, pärast tundub palju rumalamana ☺

Kui oma uurimustööga aga nii kaugele jõudsin, et mõistsin, milline viisa minu jaoks kõige sobilikum oleks, tuli taaskord siiski advokaadi otsimisega tegelema hakata. Ja üllatus-üllatus leidsingi ühe asjaliku, juba märtsikuus, ning sellest ajast peale tegelesin peaaegu iga päev(!) kaudselt või otseselt vajaliku paberipaki kokku saamisega (kuni juuli lõpuni).
Meie esimesel kohtumisel teatas advokaadihärra, et kõigepealt tuleb mul Kim Kardashiani alatooniga resümee kirjutada. Alumine lõualuu eemaldus ülemisest nii kaugele, et ma polnud võimeline isegi “What?” küsima. Aga noh, nagu ütlesin, tark mees, luges küsimuse mu ilmest välja ning selgitas, et pead ennast seal kiitma.
Läksin koju ja mõtlesin kohe mitu päeva selle üle. Mismoodi sa ennast kiidad, noh niimoodi, et see paistaks normaalne välja ja kuidas sa seda üldse teed. Ma mõtlen, et see kultuur, kust ma tulen, noh seal ei ole see kiitmine just eriti tavaline asi. Ja selle resümee kirjutamine osutus ikka parajaks pähkliks. Abistavaks osutusid advokaadi sõnad: “Look, I can understand you come from a humble culture, but let me put it this way. If there’s an officer in the immigration who’s going to work with your case and doesn’t have any clue what photography is or what it’s about, then how she or he can decide whether you have the talent?” Noja nii ma siis proovisin kiita ennast, et see mitte midagi teadev officer aru saaks.
Järgmise sammuna palusid advokaadid (vahepeal lisandus minu case’iga tegelema veel üks seadusetark), et ma otsiks 7 inimest, kes oleks nõus mulle soovituskirjad kirjutama. Hmm, kui mul mõni sõber kirjutab, et ma olen super lahe sell, siis see ei loe jah? Thought so! Luts Maria, seitse tükki, kõik oma ala täielikud proffid ja tähtsad tegelased pidid olema. Haah, kas ma selleks ajaks palun korraks Tallinnasse tagasi ei võiks kolida? Noh et saaks kuidagi nii, et ma leian need seitse sealt ja ajame need asjad korda, aga pärast teeme näo, et kõik juhtus New Yorgis😀 Okei, nali naljaks, tuli asuda tegelema järgmise kõva pähkliga. Lasin peast läbi kõikvõimalikud inimesed: jaa, temaga võiks rääkida; ei, tema kindlasti ei ole sellistest asjadest huvitatud; hmm, äkki tõesti, ise ta ju viimane kord ütles, et kui mul abi on tarvis…; oi ei, temalt ei julge isegi küsida mitte jne. Esiteks, et kedagi New York’is tabada (st telefoni, sõnumi või emaili teel kätte saada) on juba omaette ooper. Ma ei näe siin vahest oma parimaid sõprugi paar kuud järjest. Kõigil on pidevalt sada tegemist käsil ja ajagraafikud nii tihedad, et lihtsam on igasugu e-kirju, sõnumeid ja kõnesid eirata, kui hakata neile vastama. Ja noh, me räägime siin ikkagi “tähtsatest” inimestest, neil ei ole sind tarvis, sinul on neid tarvis ning püüa siis kuidagi see tähelepanu saada. Selle peale kulus ca üks kuu. Kogu selle aja jooksul on sul ainult ühed ja samad mõtted peas, viimane asi, millele õhtul magama minnes mõtled ja hommikul esimene asi kui tõused – kellega ma järgmisena proovin kontakti saada, kuidas ma talle lähenen. Ei ole ju päris nii, et lendad lihtsalt peale. Iga inimene on omamoodi ja see tähendab, et ainuke, kes ennast pidevalt ümber peab häälestama oled sina ise. Ja kui ma lõpuks kümne inimesega olin kontakti saanud, olid need 7 soovituskirja olemas. Juhuuu!
Ma olin ise nii õnnelik, ikkagi suur asi ja mõtle, Time Warneri Senior Director, kes on vastutav sadade teleülekannete eest ning kes peaaegu igal olümpial kohal on, et terve USA sealt otseülekandeid näeks oli nõus mulle soovituskirja andma. Või siis mees, kes tegeleb päevad läbi selliste konglomeraatidega nagu The Wall Street Journal, Washington Post, Deutche Bank jne, vaatab sulle otse ja ütleb, et talle oleks suur au see soovituskiri kirjutada. Või New Yorki tippfotograaf, kes pildistab suuri reklaamikampaaniaid ja täidab oma fotodega edukaid ajakirju lehekülg lehekülje järel. Oeh. See tekitab sellise uskumatult suure tänutunde, kohe sellise, et kogu kere läheb seest õõnsaks. Kops ja maks tõmbuvad imepisikeseks ja süda muutub nii suureks, et ei mahu enam maisesse kehasse ära. Tahaks kohe midagi nii meeliülendavat öelda ja kallistaks ka, aga see kõik tundub natuke kohatu. Selle asemel ütled Thank you so sooo much! ja proovid igasse sõnasse nii palju südamlikkust sisse panna kui paslik on ning lähed koju ja lased väikesel õnnepisaral mööda põske nirised, sest tõesti ei mahu kogu see olek sisse ära.
Kahjuks nullis advokaat selle ingelliku tunde kiirelt (et neil ka kunagi häid uudiseid ei ole, hah) – järgmiseks otsi endale agentuur, kes sind siin esindama hakkab! See pani kahe käega peast kinni haarama – miks sa ometi nii loll oled! Miks sa ometi ei kuulanud neid inimesi, kes ütlesid kohe alguses, et sul kulub kogu selle paberipaki ja portfoolio kokkusaamiseks vähemalt kolm aastat! Miks sa ometi oled nii loll ja jäärapäine.
Läksin koju ja lihtsalt istusin. Mitte midagi ei osanud teha. Kogu aeg annad endast parima, aga ikka on vähe. Ausalt, enam ei jõua. Ja siis toksib sulle keegi facebookis sõnumi. Oeh, ausalt, praegu ei viitsi, praegu ei ole tahtmist rääkida. Pea on paks otsas ja tunne on ka täitsa lootusetu… krdi loll oled ikka. Aga keegi toksib muudkui järjekindlalt edasi. Ja siis näed sõnumis youtube’i videot ning all kirja “aga äkki õnnestub… ja kui ühe korra niisama alla kukud, siis pole hullu, onju. Eleri, ja kui sa vastu hakkad, siis boamadu tõstab su elevandi selga”.

Hahaha ja oeh, ma ei tea kuidas, aga vahest tulevad sellised sõnumid su ellu nii õigel hetkel ja eriti heaks teeb meele, et valitud sõbrad on olnud täistabamus!!! Ausalt, ma ei tea, kuidas ma ilma nende abita oleks selle kammaijaa läbi teinud.

Agentuur sai leitud ning Dostojevksi Idioodi paksune paberikuhi advokaatide abiga immigratsiooni saadetud. Edasi polnud midagi teha, tuli vaid loota, et ametnikele sai piisavalt selgitatud, et pole just kõige rohkem palutud, kui nad mulle võimaluse annavad. Ahjaa, see pisike asi ka, et vahepeal tuli ju kogu selles mürglis oma põhiülesannet ehk pildistamist edasi viljeleda.
Augusti alguses, peale seda kui olin oma advokaadid juba tüdimuseni ära piinanud, kas on mingi vastus tulnud, sain ühel hommikul kõne. “Hey Eleri, how are you? We got a mail from the immigration. They’re saying that you’re illegally in the country right now.” Ahhh???? What? Why? It’s impossible! Süda hakkas uuesti kõvasti peksma, aga seekord mitte õnnetundest vaid hirmust. Mismoodi, ma ei ole illegaalselt riigis! Me andsime minu paberid ju isegi kuu varem sisse, kui minu üliõpilase staatus lõppes. Kuidas siis nyyd nii? Advokaatidest sellisel juhul abi ei ole. Nad ütlevad sulle kenasti, proovi see asi korda saada ning siis räägime edasi. Okei, ma olen siin täiesti üksi, mul pole aimugi nendest seadustest või kuidas ja kust ma alustama peaks. Ainuke asi, helistan kooli ja proovin sealt jälgi ajama hakata. Loomulikult on õppedirektor mõned päevad linnast ära, aga proovi teda mobiililt tabada. Juba enne selgitasin, võimatu. Saatsin väga resoluutse e-kirja ning palusin ASAP vastust. Mõni päev hiljem see saabus: “Ma olen kindel, et meie kooliga on kõik korras, aga las ma kontrollin ning vastan sulle siis uuesti.” No lõppkokkuvõttes selgus, et kui ma Filmiakadeemiast edasi uude kooli i.k. ja ajalugu õppima läksin, siis ei olnud nad minu andmeid mitte üle kandnud vaid teinud mulle uue profiili. Mida tegelikult teha ei tohiks. Seega istus minu nime taga kaks profiili. Üks milles oli kirjas minu ametlik ja legaalne üliõpilase staatus ning teine, mis oli n.ö. tühistatud, sest ma olin selle kooli juba lõpetanud. Ja loomulikult vaatasid nad immigratsioonis seda tühistatud staatust ja arvasid, et ma oleks juba ammu tsau-pakaa kodus tagasi pidanud olema. Edasi saabus täielik kammaijaa, et need kaks profiili ühendada. Samal ajal istus nüüd omakorda advokaat minul kukil. Kas see teema on lahendatud ja kui ei, siis millal. Iga kord proovisin selgitada, et vaata, see ei ole minu teha, mina ei saa neid muudatusi läbi viia. See on SEVISe ning USA välisüliõpilaste programmi ning nende ametnike teha. Õppedirektor proovis omakorda enda nahka päästa ning laveeris igasugustest vastustest, mida ma esitasin. Lõpuks tunnistas ta küll enda viga, kuid ütles, et siiski on kõige kiirem viis see korda saada, kui ma lihtsalt maksan uuesti kõik viisa tasud ja siis nad teevad SEVISes üks-kaks-kolm selle korda. Advokaat aga kirjutas üle päeva, Eleri, kas sul on mulle mingi vastus, vastasel juhul pead sa riigist ASAP välja sõitma ning me peame kogu protsessi uuesti alustama. Ahh, what? Kuidas te krt aru ei saa, et ma ei ole mitte midagi valesti teinud! Ma ei saa ju vastutada selle eest, kui ametnikud on teinud vea ning on nüüd võimetud seda parandama! Ühesõnaga kestis see keerutamine kaks kuud ja täpselt nii kaua kuni ma lõpuks ise pea ees seadustesse sukeldusin, õppedirektorile sealt vajalikud paragraafid saatsin ning advokaadile kurja kirja, ma ei lähe mitte kusagile ja ma ei alusta seda protsessi otsast peale, sest see on puhas bürokraatlik viga ning kui tarvis olen valmis isiklikult NY State Congressman’i juurde minema, et olukorda selgitada.
Ja siis saabus selline hetk, kus mina ei teagi, kas see suve meeletu kuumus või see närvipinge või kõik kokku said must jagu ning ühel õhtupoolikul restorani tualetist väljudes… Ega ma ei teagi, mis juhutus, aga järgmine hetk oli selline, et 5 silmapaari vaatas mulle otsa ja üks karjus teisest kõvemini, kas sinuga on kõik korras? Tooge vett, ei tooge mahla! Noh ma olin elus esimest korda minestanud ja keha tuli sellest sellise shokiga välja, et järgmised kolm tundi see lihtsalt üleni vappus. Ja siis ma sain teada, et suhteliselt mõttetu on küsida just minestanud inimeselt, kas temaga on kõik korras. Uskuge, ta ei tea ise ka😀 Edasi järgnesid vereanalüüsid ja EKGd ja muud jutud. Ning siis umbes 48 tundi järjest magamist. Üks selline hetk juhtus paar nädalat hiljem veel, aga siis sain kuidagi enne aru, et see nõrkus tuleb uuesti peale, hüppasin taksosse ning jõudsin enne koju. Ja peale seda (ei teagi jälle, kas see linn ja õhustik või mis), aga mulle kuidagi tundus, et oma elu on lihtsam ette kujutada justkui mingit filmi. Et noh praegu on raske ja keeruline ja paha ja ei oska nagu midagi teha, aga lõuks lõppeb kõik ikka hästi ☺ Ja kellel meil see elu ikka selline on, et iga päev on lust ja lillepidu.
Kool tegi paberid korda, andis kaasa oma selgituskirja ning kogu kupatus läks uuesti immigratsiooni. Ahjaa, lisaks sellele, et minu case oli erilise vaatluse alla sattunud (tänu bürokraatiale, krrr, ma ei väsi rõhutamast😀 ), nõudis immigratsioon veel lisaks kinnituskirja USA fotograafide assosatsioonilt, et jah, ma olen pädev ja võimeline siin riigis fotograafiat viljelema. Kuna mina ega advokaadid ei suutnud sellist assosatsiooni tuvastada, palusid nad lihtsalt advisory opinion’i ühelt väga nimekalt ning fotograafia alaselt ülitunnustatud inimeselt. Nojah, nagu juba enne selgitasin, siis nii “simply” need asjad ju käivadki, lähed ja küsid ja antakse. Ei jõua seda protsessi siin enam kirjeldada, aga Nancy Burson, kes on tõesti suurepärane fotokunstnik (mitte ühtegi commercial tööd), ainult galeriid ning töö nendega ning kes on ka Oprah’s esinenud, oli nii armas ning nõustus enda allkirja minu hinnangule andma. Esiti ei tulnud ma talle küll meelde ja telefonis vesteldes küsis ta, kas ma olen see mustade pikkade juustega türduk (ooohh noo, täitsa vastupidi, lühikeste blondidega), aga kui ma ta enda veebilehele juhendasin, siis hõiskas Nancy rõõmsalt, muidugi ma mäletan sind, tule mulle üks õhtu külla, räägime!
Oktoobri lõpus, õhtul kodus lilli kastes, turgatas mulle järsku pähe ise immigratsiooni lehelt enda staatuse uuendust kontrollida (ma isegi ei tea miks ma varem kogu aeg advokaadile kirjutasin ja ise selle peale ei tulnud, heh) ning seal ta seisis: “your application has been approved.” OEH ja pühade vahe!!! Hüppasin õhku ja enam alla ei tulnudki (paar sekundit!). Tänaseks päevaks on kogu paberimajandus ka korda aetud ning nüüd olen ametlikult… artist. Tagasivaadates, jeerum küll, what a joke.
Ehk siis kokkuvõtteks, ma olen õppinud, mida tähendab, kui sul on nii palju anda, aga tunned ennast täiesti kasutult. Uskuge, see on inimesele üks maailma kõige hullemaid tundeid. Teiseks kui meeletult ma olen õppinud hindama oma sõpru ja perekonda ning võõraste inimeste lahkust. Selle suurust on võimatu kirjeldada. Kolmandaks ma olen aru saanud, mida tähendab võtta vastutus elu eest enda kätte ning neljandaks, kuigi mulle terve aasta tundus, et kõik seisab nagu justkui paigal, siis tegelikult on selles aastas olnud rohkem kui kõigi kolmekümne eelneva aasta jooksul kokku ja ma olen aru saanud, et selline hull seiklemine mind elus hoiabki. Kõik need Hollywoodi loetud tibud ning Eesti Presidendi pildistamine 2013. aastal on aga olnud suurepäraseks kirsiks sel pirakal tordil!

Ilusat vana-aasta lõppu ning imelist, tähendusrikast UUT AASTAT!

2 thoughts on “It always seems impossible until it’s done (Nelson Mandela)

  1. Janno says:

    tubli oled, et selle kadalipu läbi tegid! head vana aasta lõppu
    Åre lumistelt nõlvadelt! Janno & Karin

  2. Nele says:

    Tubli ja järjekindel oled, Eleri! Aga ainult nõndaviisi saabki. Hmmm,.. sinu saagat lugedes saan aru, KUI LIHTSALT minul siin kõik see lubade jm ajamine käis🙂 Pmst sain stardis juba tuntava edumaa sisse, sest tõesti .. alustada on ikka TUNDUVALT lihtsam, kui tööleping taskus. Aga ole sama hakkaja (me kõik teame, et oled), nii vahva on sinu blogi lugeda, ma ütlen veelkord (olen seda vähemalt 1x varemalt öelnud), et sa peaksid kirjanikuks hakkama🙂 Kas keegi suurem ajakiri sind oma columnistiks ei ole veel palunud hakata?😛 :))))

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s