Salatikastmest, riigiametitest ja kuidas nende vahel juhtub elu

Oi, kuidas tahaks praegu kirjutada, et Soolavarese saarel on maru hea ja rahulik. Käime Tjorveni ja Pootsmaniga Moosest söötmas ning ootame pikisilmi, et need kolm turisti, kes suvel siia satuvad, juba tulema hakkaks.
Reaalsus on aga selline, et linn on paksult turiste täis, siblivad suurte ostoksi kottidega ringi ja keegi pole seda nägugi, et koju hakkaks minema. Nädalavahetusel ei maksa Sohosse jalgagi tõsta, sest 1 meetri läbimine võtab ca 10 minutit. Loomulikult on mul rõõm, et nii paljud oma aega siin suurepäraselt veedavad ja New York’i avastavad. A pardon, ma tulin tegelikult selle eesmärgiga tänavale, et kuskile jõuda, mitte saavutada uut Guinessi rekordit võimalikult paljude ja suu ammuli taevast piidlevate inimestega põrkumises😀 Ühesõnaga rush hour’it tuleb täiega vältida, sest seda sahmimist on siin selletagi küllalt. Et siis millist?
No alustame sellest, et hull energia kulub asjadest aru saamisele, ikka veel. Kõigepealt pead sa olema suuteline ühe miljondik sekundi jooksul vastama, millist 15st kastmest sa soovid oma salatil näha. Sellised lahedad salati baarid, kus valid ise kõik komponendid ja siis vuristab salati leti kunn sulle need 15 kastet ilma ühegi sõna vahel pausi pidamata ette ja ei, sul ei ole seal siis ühtegi õlekõrt kasutada, ei 50:50, ega võimalust sõbrale helistada. Vastata tuleb kohe ja alguses ütled selle ainukese, mis kõrv jodust kinni püüdis😀 Hiljem oled juba kogenum ja teatad enne joru algust, Light Italian!
Või siis ükskord, selline koduste kotlettide isu oli. Mõeldud tehtud. Poest hakkliha, muna, sibul, küüslauk ja siis vanaemade õpetuse järgi sai vette likku. Was ist das?!? See sai küll pudiks ei läinud, see muutus pesuehtsaks taignaks, venivaks ja puha, päriselt! Okei, mingi täielik keemia laks, seda küll enam ei osta. Ja kui keegi teatab mulle, et õues on 84 kraadi, siis ma pean selle ikka veel oma peas celsiusesse arvutama ning kehakaal on kilogrammides palju ilusam number kui pound’ides🙂 No ja niimoodi samm-sammu haaval see avastamine ja uuesti elama õppimine siin käib.
Teine pool on see riigi ametite pool. Ja sellele ei ole ma veel üldse pihta saanud. Esiteks räägib igaüks erinevat juttu. Üks ametnik ütleb nii, teine naa, kolmas lükkab kahe eelneva jutu ümber ja väidab, et tema kindlasti teab! Mina ei ole küll kindel. Teiseks peab sul põhimõtteliselt iga asja jaoks olema advokaat või raamatupidaja või ma ei tea kes. Sest ise ei saa sa nendest seadustest veel suurt midagi aru. Ja ma ei ole ainuke, sest mul pole ühtegi tuttavat, kes siin näiteks ise enda makse teeks (neid isiklikke, mitte firma omasid. Jah, siin peavad inimesed ise oma maksudel silma peal hoidma ja vaatama, et riigile midagi võlgu ei ole või siis vastupidi, neile laenuandjat ei mängi). Täis karauul.
Aga, äkäää, ei saa siin näpuga näidata midagi. Ükskord läksin ma Tallinna Linnavalitsusse (ja päriselt, ma olen seal elus ainult ühe korra käinud, rohkem ei taha) korteriga seotud pabereid ajama. Pooleteise tunni jooksul käisin läbi 4 erinevat ametnikku ning igaüks neist väitis, et mul tuleb kellegi teise poole pöörduda, sest see ei ole ikka päris tema rida. Kui ma sealt lõpuks vabatahtlikult ilma asjaliku vastuseta väljusin, tundsin ennast eriti tobedalt. Rääkimata sellest, et ma ei saanud vastust oma küsimusele, tundsin ennast hoopis rumalamana, sest enne ma vähemalt teadsin, kuhu pöörduda. Nüüd polnud aimugi.
Või siis näiteks, kui ma viimati Eestis käisin, astusin läbi Töötukassast, et küsida, kas ma olen kõlbulik kandideerima teatavatele riiklikele hüvedele. Kõigepealt sain kiita, et mu e-maili aadress ei ole kiisuke123, vaid täitsa niimoodi, et ees- ja perekonnanimi. Tööandjatele pidavat niimoodi rohkem meeldima. Okei😀 Aga vaatamata minu ilusale e-mailile ei olevat ma kõlbulik kandidaat, sest ma ei saa iga kuu seal korra kohal käia. Asoo, a eksküsemuaa, ma küll ei mäleta millal too viimane kord oli, kui ma makse maksin, et mõni ametnik isiklikult oleks neile järele tulnud. Naeratades ja iga kord aruanne näpus, kuhu eelmised kulusid. Ma loodan, et te saate aru, et see on nali ja mina saan aru, et see on seadus ja nii on, aga tõsiselt, kas see ei ole natukene absurdne. Sa võid olla maksnud päris kopsakaid makse ning hetkel tegeled enda koolitamisega (mitte ei unele diivanil), aga haigekassat ei saa, sest sa ei lähe korra kuus ametniku juurde.
Ma olen siin teistelt inimestelt ka huvi pärast küsinud, et kuidas nende kodumaal need riiklikud asjad toimivad. Kreeklane, nigeerlane, venelane, ukrainlane, kolumblane ütlesid, et veel hullem. Rohkematelt pole vaevunud küsima. No mina ei tea, kuidagi ei mahu minu pähe see arusaam riigist. Ja ma saan ju aru, et need kõiksugu seadused on loodud, et kirjut inimmassi kuidagi ohjata, ning et hullud püstolitega tänaval ei jookseks, aga ikka on kuidagi nii, et normaalne ja seaduskuulekas inimene oma asju ajada ei saa ning hullud jooksevad ikka relvad peos ringi.
No ja kui ma parajasti ei tegele asjadest aru saamisega ja nende teiste tüütute toimetustega, siis teate küll seda ütlust Life is what happens to you while you’re busy making other plans. Näiteks eelmine nädalavahetus pildistasin Brooklynis kirsiõite puhkemist ning peale seda sattusime sõbraga üsna juhuslikult live music kontserdile, mis oli super-hüper lahe ja võtab siiani jala tatsuma, ting-ting-ting-juuu-jeeee!🙂

Või siis näiteks tulin ma kindla plaaniga koju, et kirjutada lõpuks blogisse tekst (mida ma muide olen väga mitu korda ka varem teinud). Aga siis tuli meelde, et täna on ju Tribeca Film Festivali open panel koos näitleja Penn Badgley ja director Daniel Algrant’iga. Filmi nimi Greetings from Tim Buckley. Poole tunni pärast juba algab, jooksen🙂

photo-17 copy

Või siis näiteks pühapäeval olin just välja minemas, et tüdrukutega brunchil kokku saada, kui telefon helises. Kas sa homme oled vaba? Tule kella poole kümneks 632 Hudson Street, filmime Lilyhammerit. Aa, bbb, jaa! Meenus, et saatsin umbes kuu aega tagasi ühele inimesele e-kirja, et kui nad miskit filmivad, siis ma tuleks hea meelega lihtsalt vaatama, et no kuidas see värk kõik käib. Aga ei midagi, kui kohale jõudsin, surusid nad mulle alustusekst bunny kõrvad pähe ja palusid pidu mängida😀

photo-19 copy
Aga sellest kõigest järgmine kord, sest kell on juba päris palju ja kui ma seda nüüd ära ei postita kohe, siis võib jälle nii minna, et tuleb mitu sellist päeva, kus ma teen omast arust plaane, aga vahepeal juhtub elu!🙂

One thought on “Salatikastmest, riigiametitest ja kuidas nende vahel juhtub elu

  1. Tiina says:

    Kui kraadide ja poundidega veel harjub ära, siis enda pikkuse ja muude mõõtühikute kohta ei oska midagi öelda/ arusaada😀

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s