Kuidas minust sai lõpuks manhattanlane

Kõigepealt alustan sellest, et Eestis käik ei olnud üldse hea. Mul polnud enne seda pooltki nii suur koduigatsus kui nüüd. Isaga mööda Eestit kruiisimine ja kõht kõveras naermine, emaga koos küpsetamine ja väike spa külastus ning kõik sõpradega koos veedetud hetked kummitavad nüüd hoopis hullemini. On küll päris seksikas nädalavahetuseks näiteks Washingtoni, New Orleans’i või Los Cabosesse sõita, aga marudalt tunnen puudust suusad alla panna ja Otepää nõlvade vahel vuhiseda ning võimalusest mõnel õhtul keldris purkide vahel kolada, et sealt siis ema tehtud maasikamoos või marineeritud puravikud tuppa tarida. Oeh, jah. Aga jõudes vaikselt ivani, siis suur kolimine algas juba Eestis. Nii kui lennuk maandus, tõmbasin kodus riidekapi põrandale laiali ja… siis helistasidki juba esimesed nõudlikud, et voice ja face control’i teha ning suure kapi sisul tuli rahulikult maas lamades oma aega oodata. Ootas päris mitu päeva, sest vahepeal oli tarvis uuemad kohvikud läbi käia, traditsioonilised Hiina uusaasta pelmeenid valmis voolida, õnne valada, Artemoniga (Alaska malamuudist karvapall) metsas kolada ja sünnipäeva tähistada. Lõpuks kutsusin sõbrannad ühel õhtul külla ning palusin nii palju tavaaari kui mahub, ja natuke veel peale, endaga kaasa viia. See vaatepilt oli nii armas, meie 7-liikmelisele üks kõigi, kõik ühe eest naisarmeele oli lisandnud veel 3-liikmeline pisipiigade pande. Üks armsam ja häälekam kui teine🙂

No vat, oled pool aastat ära teisel pool ookeani ja enam ei tuldagi külla veinipudeliga, vaid maitsvate koogikeste ja mähkmepakkidega😀 Ühesõnaga lõpetasin ma tollel õhtul kolimise kell 3 öösel ja järele jäi ilusa kajaefektiga uut elanikku ootav korter.

Aga paar nädalat enne Eestisse lendamist otustasin, et nüüd aitab sellest poolteist tundi linna ja poolteist tundi koju kestavast commute’ist (nii nimetatakse New Yorkis töö ja kodu vahel pendeldamist). Terve linn commute’ib nii, et vähe pole. Kes Brooklynist Long Islandile, kes New Jerseyst Astoriasse, kes Staten Islandilt Queensi, aga enamasti tullakse päevasel ajal ikka Manhattanile tööle või kooli, sest selge on see, et kõik need 8 ja natuke peale miljonit inimest püsivalt Manhattanile ära ei mahuks. Tegelikult käib koos kõigi commute’ijatega päevas läbi ca 10 miljonit inimest. Ja oma koha leidmine siin on ikka paras peavalu ettevõtmine. Kõigepealt paneb asja paika muidugi hind. Enam vähem normaalsete korterite üürihinnad algavad umbes 2000 dollarist kuus ja tubade hinnad on vahemikus 500-1700 dollarit. Teiseks faktoriks on muidugi asukoht ning kogenud manhattanlased juba teavad, et vaadata tuleks selliseid kohti, kus subway ei ole mitte lihtsalt lähedal, vaid, et seal peatuks ka express rongid, sest nendega on liiklemine siin kõvasti kiirem. No ja selliste teadmistega mu uue kodu otsingu ralli algas. Ausalt, te ei taha teada ja mina ei taha mäletada, millised sõna otseses mõttes urkad mul läbi tuli vaadata. Üks neist oli eriti naljakas. Telefonis rääkides tundus landlady väga asjaliku jutuga ja nii saigi korteri ülevaatus East Village’s kokku lepitud. Jõudsin aegsasti kohale ja siis selgus, et tädi oli kohtumise ära unustanud ning jäi tund aegag hiljaks. Palun, kuidas on võimalik ära unustada, kui me alles eelmisel õhtul selle paika panime. No mis seal ikka, linn on suur ja erinevaid hingi palju. Ronisin konkreetselt mööda taevatreppi viiendale korrusele ja opaa, oot vabandust, see ei ole ju nagu päris elamiskoht, see on rohkem nagu… kunstimuuseumi tagaruumides asuv paigake, mis on mitukümmend aastat unustustehõlmas olnud ja mida arvatavasti isegi töötajad enam ei mäleta, veel vähem lubatakse sinna külastajaid. Ja tädi ise nii õhinal selgitab, näed, laed värvisin siin tumesiniseks ja joonistasin kollased tähed ka, nüüd on kogu aeg tähistaeva tunne. Ja kõige selle juures oli tal väga uhke ja surmtõsine ilme. Proovisin viisakalt tänades kiirelt varvast lasta, sest kauem ei oleks suutnud naerupahvakut küll tagasi hoida😀 Asi tundus juba umbes nii lootusetu, et palun andke mulle üks heinakuhi ja ma leian sealt nõela ka kiiremini, kui siin linnas endale elamispaiga. Täpselt üks päev enne ärasõitu leppisin kokku viimase koha vaatamise, mille asukoht oli minu jaoks täiesti super. Paarike, kes seda varem rentis selgitas, et neil on suuremat kohta tarvis ning nad on valmis koheselt välja kolima. Suurepärane! Tasusin deposiidi ning ütlesin, et vajan tuba alles paari nädala pärast ning nad saavad selle aja jooksul rahulikult kolimisega tegeleda. Saigi kokku lepitud, et kui 27. veebruaril Eestist naasen, saan sisse kolida. Nädal hiljem sain Sanalt (nii oli selle tüdruku nimi) kirja, et nad vajavad veel ühte lisa päeva kolimiseks ja kuna  see mulle sobis, saigi uueks kuupäevaks 28. veebruar kokku lepitud. Lülitasin JFK’l maandudes telefoni sisse ja kas-te-teete-nalja, uus e-mail, neil juhtus midagi uue kohaga ning nad ei saagi veel nii pea kolida. Kas mul oleks võimalik paar nädalat kuskil mujal elada. Asoo, et chillin mõnda aega lennujaamas nagu Tom Hanks The Terminal’i filmis?😀 Oleksin saanud küll armsate sõprade lahkel loal mõnda aega nende juures olla, aga millegipärast ütles mu sisetunne, et tegemist on inimestega, kes on sellised tiba mugavad tüübid ja et nende tegevust hoogustada, tuleb lihtsalt endale kindlaks jääda. Ja nagu selgus, sisetunne ei petnud. Sain 1. märtsil võtmed kätte ja otsustasin uuele kodule kohe veelkord pilgu peale heita. Läksin korterisse ja vastu vaatab mulle üks meesterahvas!?!? Tutvumisel selgus, et omaniku poeg. Omanikku ennast ei olnud ma näinud, sest ta viibib Indias paari kuulisel reisil. Küll aga olime suhelnud e-maili teel ja veendusin peale paari konksuga esitatud küsimust, et tegemist on ikka õige omanikuga🙂 Räägin siis omaniku pojale, et oi tere, kolin homme sisse. Ta vaatab mulle suurte silmadega otsa ja küsib, kas ma tunnen Cathy’t või Christy’t? Ausõna, käsi südamel, pole kuulnudki. Oi, aga see koht on ju võetud, Christy juba elab siin.  Mõtlesin päriselt, et minestan, mitte niimoodi viisakalt ja graatsiliselt nagu vanades Hollywoodi filmides, vaid kohe niimoodi, et prõmaki põrandale😀 Õnneks jõudsime enne selgusele, et Cathy elas siin enne Christy’t ja Christy oli seotud nendega, kellelt mina koha rentisin ehk siis keegi oli lihtsalt “unustanud” omaniku poega teavitamast. Uuuh, hea, et nii läks ja miks ma ei imesta, sest New Yorki kinnisvaraturg tundubki olevat üks suur puder ja kapsad!🙂 Imeilusal päikesepaistelisel laupäeval kolisin uude koju ning otsustasime veel samal õhtul seda Flûte shampanja lounge’s pudeli kihiseva Rose’ga tähistada. Mmm, kui mõnus-mõnus tunne oli peale seda vaid kümne minutiga koju jõuda🙂 Ja nüüd olengi õnnelik Upper West Side’i elanik. Pühapäeval otsustasin kohe Central Park’i sportima minna ning tegin aujooksu ringi ümber Jacqueline Kennedy Reservoir’i.

Korterist parki on vaid kaks blokki ehk 5 minutit ja nii kui parki sisenen, vaatavad mulle vastu ca 50 tenniseväljakut, kui vahva! Neli neist olid eile juba hõivatud, mis näitab, et ka kevad ei ole enam kaugel🙂

Ja kohe ümber nurga elavad Sting ning Trudie Styler oma imeilusas penthouse’is. Kindlasti on nende garderoob suurem kui minu tuba😀, aga nagu üks mu väga hea sõber ütleb, mind ei saagi kohe The Ritz’i elama panna, sest millest ma muidu memuaare kirjutaks😀 Kindlasti on tal õigus, mina olen õnnelik manhattanlane ja südamest tänulik kõigile, kes nii siin, kui Eesti kodus kolimisele kaasa aitasid!!! Salute!

4 thoughts on “Kuidas minust sai lõpuks manhattanlane

  1. Eesti Naine says:

    No mis ma oskan kosta? ..jeeesus ja mariiia!🙂 Hea, et nüüd nii on..nagu on!🙂

  2. Janno says:

    Lihtsalt loeme ja imestame ja elame sulle kogu hinges kaasa:) Nii äge ja kadestamisväärne:) (eestlased ju ikkagi:)) on lugeda kuidas su unistused teoks saavad:) Kahju, et sinu Eestisse saabumise ajaks juba Kariniga mōlemad mööda maailma laiali olime, kes Singapuris, kes Aafrikas, nii et Sind ei trehvanud.. Aga ma loodan, et ōige pea juba NYC’is kohtume:) ja teeme koos hommikul jooksutiiru Central Parkis:) Kallistused Tallinnast (Karini poolt) ja Tofolt (Mosambiigi idarannik india ookeani kaldalt), minu poolt!! Sära silmadesse ja jätka kindlasti kribamist, seda on hea ja pōnev lugeda!

    Janno

    • Eleri Ever says:

      Ait2h armsad Janno ja Karin nii armsa tagasiside ja kaasaelamise eest!🙂 Sain ka sinu toreda synnip2evatervituse k2tte, aga millegip2rast ei l2inud s6num sinu reisinumbrile tagasi kohale. Ning on t6esti kahju, et Eestis ei 6nnestunud kohtuda, aga loodan, et teil m6lemal olid/on suurep2raste seiklustega reisid ning sekka ka paar naljakat juhtumist🙂 Palavad kallistused teile vastu ja ait2h, et Mosambiigi minu blogikaardile lisasid! :))

  3. tiinakala says:

    Oh, kui äge! Ma jään küllakutset ootama!

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s