It’s not an ending, this is only the beginning

Poolteist kuud on kulutule kiirusel mööda lennanud ja selle aja jooksul on juhtunud nii mõndagi põnevat. Maha on sadanud mitu pilvetäit lund, Otepääl on valitud neljas saunamaratoni võitja, postimees.ee on ennast niimoodi inglise keelde tõlkinud, et siit ei olegi võimalik seda emakeeles tarbida (vähemalt minul ei õnnestnud EST nuppu leida) ning  juba teist korda on 2013. aastal alanud uus aasta.  Kõvakettal ootavad töötlemist 6000 NY Fashion Weeki fotot, kolme päevaga tuleks endale teoreetiliselt uus korter otsida, et lõpuks linnale lähemale kolida ning postkastis on väga mitu kirja, mis vastust ootavad.  Otsustasin need tegevused siiski kõrvale lükata, sest muidu jõuavad nad vahepeal veel Oscarid ka ära jagada ning esimesed kiiremad saavad maksuametilt tuludeklaratsiooni rahagi juba tagasi 🙂

Kogu selle aja jooksul on mul kõrvade vahel kummitanud üks teema. Inimesed.

See lühike Ameerikas veedetud aeg on mind kokku viinud uskumatult suure arvu uute inimestega. Kogunenud visiitkaartide pakk on juba päris suur ja halb tunnistada, aga telefoniraamatus on inimeste nimede taha märgitud pisikesed kirjeldused, kus me kohtusime, sest tõesti on võimatu kõiki meeles pidada. See on mind omakorda pannud mõtlema erinevate inimtüüpide peale, kellega elu jooksul kohtume.

Näiteks Utahsse lennates sattusin istuma ühe tüübi kõrvale, kelle ümberistumise aeg oli nii lühike, et söömiseks aega ei jagunud. Nii ta siis krabaski hiina kiirtoidu lennukisse kaasa ja saime naljatada teemal õnnelik reisija, kes võitis jackpoti terryaki kastmes frititud kana ja nuudlite odööriga naabri kõrval 😀 Aga kui ta taskust sõbralt laenatud Leica välja võlus, jätkus juttu kauemaks. Loomulikult vahetasime Ameerika kommete kohaselt numbreid ning tema auväärseks lisakirjelduseks sai “tüüp lennukist” 🙂 Vahetasime paar fotograafia teemalist sõnumit ja ma olen enam kui kindel, et that’s it. Ühesõnaga inimtüüp, kellega sul on hetkeliselt mõnus vestlus ja ühised jututeemad, aga pikemalt nagu ka kontakti ei jõua/viitsi hoida.

Seda inimtüüpi ennetavad mitme valgusaasta kauguselt need, kellega sul pole isegi ühiseid teemasid, mitte midagi pole ühist, isegi emakeel pole ühine :D, aga neil õnnestub end ikka kuidagi sinu külje alla suruda ja hakata oma negatiivsust ja hala välja elama. Alguses ajasid nad mind koledasti pahaseks. Jalgealune libe ja tulevik täiesti tundmatu üritad elu eest oma unistust täide viia. Ise ka ei tea päris täpselt, kas keegi peale sinu enda sellesse veel usub ja siis ilmub kohale keegi “kõiketeadja” ning kukub jorutama. Õnneks olen nüüdseks juba õppinud sellist “mula” ignoreerima, viisakalt mhmh noogutama ning minema imbuma. Pole mõtet rohkem ka erutuda, sest mulle tundub, et nad lihtsalt ei ole kolmanda ja neljanda kategooria inimestega kunagi, või siis vähemalt piisaval hulgal, kohtunud.

Kolmas kategooria on inimesed, keda sa näed elus samuti esimest korda, aga peale “tere” repliiki räägid ilma igasuguse ajatajuta tund aega juttu ja jäädki rääkima, st kontakt säilib ilma igasuguse punnitamiseta. Nii kohtusin ma näiteks Drew Barrymore’i valgustajaga (inimene, keda kasutatakse fotosessioonidel, kui fotograaf ise valgust paika ei oska või soovi panna). Põhikohaga on ta tegelikult hoopis puusepp ning valmistab imeilusat puidust mööblit ja meie ühiseks teemaks oli algul hoopiski jooga 🙂 Või leiad ühel hilisel laupäeva hommikul oma köögist Eesti tüdruku, kes samuti Ameerikas elab ning teist saavad mõne päeva jooksul super head sõbrad. Mis sellest, et mõlema elukohta lahutab 5 tunnine lennureis ja teps mitte iga minutit koos ei veedeta 🙂 Need on inimesed, kellega sa jagad oma unistusi, aga julged rääkida ka läbikukkumistest või tehtud vigadest. Kelle edusammude üle on sul alati hea meel ning vampiirlust asendab üksteise innustamine.

Minu väga pealiskaudse liigituse neljandasse lahtrisse kuuluvad “üllatusesinejad”. Need on inimesed, kellega kohtumisest sa ei oska isegi unistada. Mäletan üsna selgelt oma esimest koolipäeva ja kolme, kergelt halliseguste juustega härrat. Kui tutvustav tuur oli läbi, pöördus üks neist minu poole, et täpsustada, mis riigist ma pärit olen, sest talle oli meelde jäänud repliik “I’m from a small country …”. Vestlesime põgusalt Eestist. Mõni nädal hiljem jooksime aga uuesti kokku filmiakadeemia peamajas. Õigemini mina jooksin lõunapausil administratsioonist pabereid tooma ja tema istus enda laua taga, ühes ruumis koos kuue teise inimesega. Rääkisime aja täiteks (kuni ma oma pabereid ootasin), kuidas läheb ning ta palus tungivalt, et kui midagi muret teeb või on mingeid ettepanekuid, siis ma ilmtingimata temaga räägiks. Mul polnud õrna aimugi, kes see muheda oleku ja väljanägemisega mees, kes pidevalt peamajas kohal on ja oma abi nii lahkelt pakub, tegelikult on. Mõni aeg hiljem selgus, et see on akadeemia omanik Jerry Sherlock. Eheda olekuga mees, kellele kuulub 10 kooli üle maailma, Abu Dhabist Pariisini ja Bekingist Firenzeni, on iga päev akadeemias kohal, kohtleb kõiki õpilasi ülima austusega ning ei pea paljuks nende käekäigu üle isiklikult huvi tunda, riietub äärmiselt tagasihoidlikult ning jagab kontorit koos mitme teise inimesega. Vastukaaluks viirastusid mulle kallites ülikondades ja “kas te teate, kes ma olen” suhtumisega pisibusinessite filiaalijuhatajad 😀

Samast seltskonnast tuli ka teine üllataja ehk fotograafia osakonna juht Brian Dilg. See oli kohe peale kooli lõpetamist, kui Brian palus kõigil soovijatel (ka kooli vilistlastel) saata oma portfooliod, et välja valida neist neli, kes saavad tagasiside Vogue’i fotograafia osakonna direktorilt Ivan Shaw’lt. Ehh, no mis portfoolio mul tollel ajal ikka oli, koolis tehtud ülesanded, aga kuna mul mitte midagi kaotada polnud, siis why not. Ja Brain oli just see inimene, kes tekitas minus uue arusaama – isegi kui sa kaotad, oled sa võitnud.

Kopeerin parem meie kirjavahetuse siia, sest ümber jutustada on seda üsna keeruline.

On Nov 15, 2012, at 5:28 PM, Brian Dilg wrote:

Hi Eleri – thanks so much for putting together and submitting your work for consideration for the Ivan Shaw portfolio review. While you were not one of the selected candidates this time around, I really commend you for the tremendous work that you’ve done in the last couple of months, and for having the courage and determination to take a shot at it. This is not an ending; this is only the beginning of what I know will be a long, fruitful career for you. I hope to see you at the Q&A tomorrow. Keep up the great work!

Best,

Brian

On Thursday, November 15, 2012, Eleri Ever wrote:

Hi Brian,

Thank you for your email and great feedback! I know I’m not supposed to get the email when not chosen.

And further more I would like to thank the whole NYFA team! You really helped me to push my boundaries, so I have almost no boundaries left (in a good way of course). Would have never expected this school will give me a life changing experience and a deeper understanding of myself. You all have such a great personalities and real passion to pass on your knowledge in the field of photography, it really shows up! And please don’t cancel WOS classes (Adiva mentioned it in our last class), they really help a lot to understand the importance of photography as a truthful art and it’s unique way to “write” a history.

Best wishes and can’t wait to see this Q&A tomorrow,

Eleri

On Nov 20, 2012, at 5:28 PM, Brian Dilg wrote:

Eleri – thank you so much for taking the time to write such in-depth and thoughtful feedback! It really is appreciated and makes my job a pleasure. We loved having you as a student and look forward to seeing your name and images in print very soon!

Best,

Brian

Ja need üllatusesinejad on tihtipeale need, kelle telefoni numbritki sul pole (Braini oma mul ikka õnneks on 😀 ), aga kes toovad su ellu usku, inspiratsiooni ja kinnitavad oma oleku ning eeskujuga, et jäädes iseendaks ning püüdes parimat, pole sa iialgi kaotaja.

Soovin, et meie kõigi ellu hiiliks uuel mao aastal järjest rohkem neid neljanda ja kolmanda kategooria inimesi, aga sekka ka paar “ma tean kõike” tüpaažist, et jaguks ikka võrdlusmomente 😉

Ja nüüd tuleb blogimises taas pisike paus, sest juba järgmise nädala lõpus pääsen paariks nädalaks koju, uuuiiii!