Mis tegi sinust sellise inimese?

Kõigepealt tuhat vabandust, et nii pikk vahe on sisse veninud. Elu on seitsme penikoorma saabastega edasi astunud ja selleks, et tempos püsida, on tulnud mõne koha pealt järeleandmisi teha. Samas soovin kindlasti edasi kirjutada, sest kogu see uus maailm on äärmiselt põnev ja arendav ning miskipärast on mul tunne, et neid kogemusi ainult endale hoida pole päris õige🙂

Lubasin eelmine kord kirjutada kooli psühholoogilisest mõjust. Nüüd on mul olnud veidike aega seda seedida ja vaatan, kuidas selle kirjapanek välja tuleb.

Vaimselt laiali lõhkumine algas kohe teisel päeval Vision and Style loengus. Kolm tundi kulus vaid selleks, et ligikaudu 10-liikmeline grupp omavahel tuttavaks saaks. Õppejõu küsimused olid ausalt öeldes üsna ehmatavad – lisaks tavapärasele, mis su nimi on ja kust sa tuled, tuli leida järgmised vastused – mis sind fotograafias kõige rohkem paelub; kas sinu lähedased toetavad, et sa soovid fotograafiks saada; räägi meile mõni saladus enda kohta; mis on see, mis teeb sinust sinu? Vau, oodake! Jah, ma olen enamusele nendest küsimustest enda peas mõelnud, aga neid pole mult elu sees keegi küsinud, veel enam õppeasutus. Ja kui aus olla, siis ma polnud varem kordagi mõelnud, mis täpselt teeb minust minu. Ja kohe tuli teine vau. Istud ja kuulad, kõik räägivad, ühe lugu huvitavam kui teisel. Mitte 100%, aga enamus jutustasid ka teemadel, mida ei ole just lihtne võhivõõrastele esimesel kohtumisel tunnistada. Kuna need on kõik väga personaalsed, siis ei hakka neid siia kirja panema, aga a la, kelle vanemad näeksid, et nende laps tegeleks siiski millegi muuga. Või tunnistati ausalt, mul on commitment issue’d ja ma ei suuda alati alustatut lõpule viia. Õppejõud elas igale stoorile elavalt kaasa ja küsis täpsustavaid küsimusi või andis selgitusi, miks on täiesti ok, et sa selline oled või niimoodi tunned. Kodune ülesanne – taastada fotol üks lapsepõlve mälestus, mis muutis sind nii palju, et tegi sinust inimese, kes sa täna oled. Ma tõesti ei tea, miks inimene nii üles on ehitatud, aga enamuse fotod olid seotud kurbade sündmustega ja nutmist oli järgmises tunnis päris palju. Võib olla jäävad sellised raskemat sorti mälestused eriti eredalt meelde, kuna lapsepõlves pole keegi veel endale “koorikut” kasvatanud ja need esimesed kõrvetada saamised on lihtsalt nii palju valusad. Ja ausalt öeldes pole nende küsimuste peale üldse kerge mõelda, kes ma olen, mis teeb minust minu, milline sündmus lasi mul kasvada selleks, kes ma täna olen. Aga sellega hakati lõhkuma meie seniseid piire ning toodi mugavustsoonist välja.  Selline ühine mälestustes seiklemine tekitas kogu grupi vahel uskumatu usaldustunde ja kokkuhoidmise. Ja siis järgnes õppejõu selgitus: “Ma loodan, et te  nüüd saate aru, kui erinevate lugudega te kõik olete. Need kogemused teevad teist unikaalsed isiksused ja ainult neid kogemusi omades näete maailma sellise pilguga, nagu ainult teie näete ja see ei saa kunagi olla vale!” Kui ma eelmises tunnis ei nutnud, siis nüüd võttis küll silma märjaks. Appi kui lihtsalt, aga ilusti öeldud!

Paras annus hämmingut käes, istume ühel pealelõunal Ways of Seeing loengus ja “lahkame” alloleva pildi fotograafia spetsiifilisi aspekte. Milline on vantage point, milline on framing, kas sa näed pildil olevates detailides mingeid seoseid, kuhu su pilk esimesena langeb, miks sinna, mida sa näed järgmisena. Kaks korda appi! Ma ei tea, peab siin mingi õige vastus ka olema või oleme kõik ikka veel unikaalsed ja iga vastus sobib😀 No põhim6tteliselt sobis, aga “õiged” vastused olid ka olemas ehk siis need ideaalsed🙂

Ja siis jõuame foto tagamaadeni.  Foto on tehtud AIDS’i aktivist David Kirby’st koos isa, õe ja vennatütrega Ohio State University  Hospital’i palatis 1990. aasta mais. Fotograafiks Therese Frare, kes pildistas dokumentaali AIDS’i põdevatest inimestest ning nende hooldajatest. Foto ilmus 1990. aasta novembris LIFE Magazine’s ning võitis 1991. aastal World Press Photo Award’i. Ning samal aastal otsustas United Colors of Benetton seda enda teadlikkust tõstvas reklaamikampaanias kasutada. Must-valgest fotost otsustati teha värviline reklaam, et mõju oleks suurem.

Reklaam võitis European Art Director Club’i auhinna ning sai Houston Center of  Photography’s Infinity Award’i. Selle printversiooni näidati Ameerika, Prantsusmaa, Itaalia, Šveitsi ja Saksamaa muuseumites ning 2003. aastal lisati see LIFE Magazine’i “100 fotot, mis muutsid maailma” kollektsiooni. Samas tekitas see loomulikult paljudes inimestes pahameelt. Mitmed AIDS’i aktivistid leidsid, et see näitab viirusekandjaid halvas valguses. Teised riidlesid, et kampaania on tehtud homoseksuaalsuse õigustamiseks. Kolmandad tundsid ennast puudutatuna justkui fotol oleks kaudsed viited David Kirby ja Jeesuse surma vahel. Paras puder ja kapsad. Ja isegi meie väike grupp ei jõudnud ühisele arvamusele. Osad leidsid, et see on siiski liialt šokeeriv ning et Benetton tegi seda vaid enda materiaalseid huvisid silmas pidades. Teised arvasid, et kuna antud kampaania aitas maailmas AIDS’ist teadlikkust tõsta, tegu oli siiski 90datega, kandis see ka sotsiaalset rolli. Kolmandad küsisid, miks see fotograaf üldse sellisel hetkel seal oli ning neljandad ei öelnud midagi, sest ilmselgelt on tegu delikaatse teemaga ja ühest vastust on raske leida. Uus linnuke reale “absoluutset tõde pole olemas” ja igaüks hindab jällegi kõike oma teadmiste baasil. Olles kursis ka Benettoni varasemate ja hilisemate kampaaniatega, tundus mulle, et tegu oli siiski ka ühiskonda hariva kampaaniaga. Aga palju rohkem huvitasid mind selle fotograafi tunded. Mõtle, teed foto ja sul pole endal tollel hetkel halli aimugi, kui suureks see kasvada võib, kui mitmeid erinevaid huvigruppe puudutada ning kui vastakaid arvamusi tekitada. Ja sellele saime harjumist vajava, kuid väga ilusa vastuse: “Sa ei ole fotograaf selleks, et otseselt kedagi aidata või appi tõtata. Jah, seda on inimlikust küljest teistel keeruline mõista, vahest ka fotograafil endal, aga sa oled seal selleks, et ajalugu jäädvustada. On küllalt juhtumeid, kus fotograafi hiljem süüdistatakse, et abi andmise asemel otsustas ta pildistada. Aga sa oled valinud endale sellise ameti, mitte näiteks tuletõrjuja oma ja see on sinu ülesanne. Selle momendi jäädvustamine võib hiljem päästa sadu või tuua maailmani tõe!”

Järgmisel fotol ei ole küll midagi maailmale paljastavat, aga see oli lihtsalt nii üllatav kokkusattumus. Kirjutasin JUST seda teksti, kui hea sõber saatis e-maili fotodega 2006. aastast. Mu arvuti kõvaketas otsustas mõned aastad tagasi koostööst loobuda ja kõik need reisifotod jäid sinna. Ja nüüd loen e-kirja: “Sa ei kujuta ette, mis ma leidsin!:)”

Ausalt, pahviks tegi!

Photo from 2006

Häid jõule veel ei soovi, sest proovin enne pühade õhtut veel ühe postituse kirja saada, aga mõnusat piparkoogi krõbistamist, mandariinide koorimist ja alanud jõulupidude hooaega kõigile!😉

4 thoughts on “Mis tegi sinust sellise inimese?

  1. Kristiina says:

    Jaa, väga põnev teema. Eriti just selle New York Posti esikaanefoto juhtumi valguses. Mina kipun esindama seda leeri, et kui fotograaf saab pildi tegemise asemel aidata, siis peaks ta aitama. Sa ju ei tea kunagi, kas fotost tuleb midagi, mis muudab ajalugu või jääb sinu hingele näiteks inimese surm. Ja kas see on seda fotot väärt? No näiteks see sama New York Posti juhtum on suisa õõvastav mu meelest. Inimene on surnud, lapsed isata ja kas see pilt oli seda väärt?

    Ja eriti õõvastav on maailmakuulsa fotograafi Kevin Carteri juhtum, kes tegi selle kuulsa pildi nälgivast Sudaani lapsest, keda jahtis raisakotkas. http://en.wikipedia.org/wiki/Kevin_Carter
    Ja Kevin Carter tegi ju teatavasti enesetapu, suutmata oma koormaga edasi elada. Aga maailm on ühe äärmiselt emotsionaalse ja absoluutselt kõiki inimesi liigutava foto võrra rikkam. Nii et väga raske küsimus.

    Teine asi on muidugi see kui fotograaf on traagilise sündmuse tunnistajaks, aga midagi ette võtta ei saagi peale pildistamise. Nagu näiteks seesama Benettoni foto, mis Sa näiteks tõid. Seal ei saa fotograaf ju mitte millegagi aidata. Ainult pildistada.

    Aga nii huvitav teema ja arutleda võiks vist lõputult. Aitäh, et oma mõtteid ja emotsioone jagasid! Jään huviga järgmisi sissekandeid ootama🙂

  2. Relika says:

    selge! vaimne teekond ja puhastus

    • photodroit says:

      Relika, mingis m6ttes kindlasti. Aga mul on tunne, et see on lihtsalt vabas yhiskonnas kasvamine. Ei kardeta endale, aga ka teistele n2idata ka neid pooli, mis iludustiitlit v6i Nobeli preemiat p2ris ei v22ri😀 Kusjuures Ivan Shaw’ga r22kides r6hutas ta eriti, vaadake, mis teil kodus on, mis inimene te olete. Kui mina teile koju tuleks, saaks ma kohe aru, mis inimesega on tegemist. Aga pildistada saate te h2sti vaid neid asju, mida ise kogenud olete.

  3. photodroit says:

    Ait2h armas Kristiina kaasam6tlemast ja -arutamast! See on t6esti yks v2ga delikaatne ja nagu mulle tundub, tihtipeale ka segane teema, sest yhest vastust vist polegi. NY Posti lugu oli t6esti jube ja ausalt oeldes ei sooviks ise kunagi sellises olukorras ollagi. Samas sellel korral ei saa fotograafi syydistada, sest ta tuli juhuslikult, t2itsa viimasel minutil ning ei j6udnud lihtsalt appi minna. Ta enda kommentaar oli ka teles ja lehes: The photographer, R. Umar Abbasi, told NBC’s “Today” show Wednesday that he was trying to alert the motorman to what was going on by flashing his camera.
    He said he was shocked that people nearer to the victim didn’t try to help in the 22 seconds before the train struck.
    “It took me a second to figure out what was happening … I saw the lights in the distance. My mind was to alert the train,” Abbasi said.
    “The people who were standing close to him … they could have moved and grabbed him and pulled him up. No one made an effort,” he added.
    On t6esti huvitav teema, raske, aga huvitav.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s