Komandör ja tema armee

See ei puuduta veel otseselt minu fotograafiaõpinguid, aga kuna ta mitmel erineval viisil mu ellu sisse lainetas, siis panen selle kirja. Esimesena puutusin selle teemaga kokku, kui õppisin joonistama. Nagu eelmine kord kirjutasin, siis on 70datel välja töötatud ülimalt efektiivne meetod, kuidas joonistama õppida. Nimelt on inimese ajul kaks poolkera – vasak ja parem. Vasak on dominantsem ja agressiivsem. Seda kasutame arvutamisel, kirjutamisel, mõtlemisel – ühesõnaga igapäeva eluga toimetulemisel. Tal on võime kõike kiiresti analüüsida ja lahendusi leida. Parem ajupoolkera on aga aeglane, kaootiline – tal puudub oskus asju loogiliselt järjestada. Ta on ajatajuta ja võimetu oma tegevuste üle adekvaatselt arutlema ning jõuab seetõttu lahendusteni tihti meile üllataval moel. See “vau-mis-hea-mõte-mul-praegu-tuli” hetk tähendabki, et agressiivselt vasakult poolkeralt on kontroll käest läinud ning parem poolkera on saanud teemale läheneda loominguliselt. Ta on loomingulisuse häll. Ka meditatiivses seisundis on aktiivne poolkeradest just parem. Aga seda vaid seniks kuni kontrollifriigist vasak taas juhtimise enda kätte võtab.

Enne mainitud meetod on üles ehitanud harjutused, mis ajavad vasaku poole ebaloogiliste ülesannetega segadusse ning paremal poolkeral tekib võimalus näidata oma lähenemist. Täitsa vaimustav, mida me oma ajuga teha suudame! Vasakul muideks ei ole ka kannatust. Ta jätaks enamuse keerulisena tunduvaid ülesandeid sinnapaika. Parem pool on aga selliste krutskitega lahenduste peale üli maias. Näiteks tuli ühe harjutuse käigus paber laua külge kinni teipida, seljaga selle poole istuda ja oma vasaku käe peopesa jooned paberile tõmmata (mina olen paremakäeline. Vasakukäelistel võib, aga ei pruugi, see hoopis vastupidi olla). Hästi lahe oli jälgida, kuidas vasak poolkera iga hetke järel vaatama sundis, mis seal paberil toimub. Õpikus oli hoiatatud, et see tunne tuleb lihtsalt maha suruda ja peagi annab vasak poolkera alla ning juhtimine läheb loomingulise parema kätte. Esialgu on see üsna keeruline, aga harjutades ja pärast tulemusi vaadates usaldus parema poolkera ebaloogilises seisundis viibimise vastu suureneb. Enamgi veel, kuna selles flows viibimine on nii mõnus, siis tekib soov üha rohkem joonistada. Pilt ise nägi välja, no kuidas ma ütlen, üsna kõrgekunstiline ehk siis enam vähem täpselt selline, millistest ma galeriides lugu pidada ei oska🙂

Peale seda harjutust võisin näo tagasi laua poole pöörata ning peopesa asemel käelaba joonistada. See oli kummaline tunne. Silmad ei näinud enam ühtset kätt ja sõrmi, vaid märkasid erinevate kallete ja nurkade all omavahel ühenduses olevaid jooni.  Kui ma joonistamise lõpetasin, oli aeg märkamatult pooleteist tundi edasi tiksunud.

Paar päeva hiljem läksin kuulama prof. Rafal Ohme neuroturunduse seminari, kus räägiti erinevatest uuringutest ja sellest, kui irratsionaalne Homo Sapiens tegelikult on. See oli 2 päeva mhmh-tundega samastumist ja ohoo-efektiga üllatusi. Räägiti paljudest erinevatest teadusuuringutest, mida on läbi viidud erinevate rahvustega üle maailma. Näiteks huumoriga kahasse research milline Bondi näitleja on poolataride arvates kõige seksikam, aga mida arvab sellest nende alateadvus. Milline reklaam mõjub ameeriklastele, aga milline töötab hoopis hiinlaste puhul jne jne. Lisaks sellele räägiti palju inimorganismi närvisüsteemist ja selle toimimisest. Üks huvitav teemapüstitus küsis: Miks inimeste mõtted ja sõnad ei pöördu alati tegudeks? Kõige levinum näide on uusaastalubadused. Peale suurt hurraa-lubamist ‘sellel aastal kindlasti’, vajuvad need üsna pea unustustehõlma. Et seda lihtsamalt selgitada, jagati inimene kaheks: komandör ehk meel (MIND) ja armee ehk keha (BODY) + aju (BRAIN) + väline närvisüsteem (PNS). Komandör on aeglane, paindlik, teadlik, verbaalne ja kontrollitud. Armee on mittesõnaline, paindumatu, teadvusetu ning kiire. Kui komandöril on hea plaan, aga armee talle ei allu (või ei ole piisavalt motiveeritud), plaan teoks ei saa. Näiteks on hea plaan õhtul trenni minna, aga kohe kuidagi ei suuda oma keha ukseni vedada. Kui armee on entusiasmi täis ja tegudeootel, aga komandörilt käsku ei tule, siis ei saa plaan samuti teoks. Siin on üks hea näide ‘ah, mis mina’. Ehk kui inimestele midagi väga meeldib, aga nad arvavad, et on selle teostamiseks, kas liiga noored, vanad, rumalad, targad vms.

Teisisõnu peab meie soov olema toetatud ka neurofüsioloogilise aktiivsuse poolt. Ainult sellise närvisüsteemi aktiveerimise korral saavad mõtetest teod. Verbaalsed otsused ilma närvisüsteemi back-up‘ita jäävad vaid soovunelmateks (wishful thinking), ei enamat. Ja ega kõik mõtted ei peagi teoks saama. Inimese organism on üks ütlemata peene häälestusega pill – plaanid saavad tegudeks alles siis, kui keha tervikuna valmis on.

Inimese meel ehk komandör arenes välja 250 000 aastat tagasi, kui organismis arenes välja rääkimise geen (FOXP2). Tekkis võime oma mõtteid ja tundeid sõnadega väljendada. Inimese aju ehk armee on aga 5 miljonit aastat vana ehk sama vana kui organism. Tänapäeval avastatakse uusi geene üha rohkem. Nt Usain Bolt on esimene sprinter, kellel on avastatud ACTN3 geen. Lühidalt geen, mis aitab musklites plahvatuslikku enerigat toota. Aga tulles tagasi kõnegeeni juurde, siis võrreldes aju (emotsioonid) vanusega on meie meel (loogiline mõtlemine) alles lapsepapudes. Meie sõnaline väljendusoskus ei ole nii kõrgelt arenenud, et iga sisetunnet oskaks edasi anda. Vahest tean küll, et midagi meeldib või ei, aga päris täpselt seletada ka ei oska, miks. Eriti hästi tunnen seda praegu koolis, kui peame erinevaid fotosid analüüsima. Fotol on hullumiseni lahe emotsioon, tunne on olemas, tahe on olemas, aga rääkida ei oska🙂

Meie elus on üsna tähtsal kohal kaks asja – raha ja tervis. Ometi ei kuluta me raha alati ratsionaalselt ja ei ela tervislikult. Mul on üks superlahe endine töökaaslane, kes mõni aeg tagasi sisustas uut kodu. Ma arvan, et ta elukaaslane usub siiani, et kõik need öötumbad maksid umbes 50 eurot😀 Loogiliselt võttes oleks loomulikult saanud need tumbad ka selle rahaga, aga ometi ei soovi me alati neid asju, mis kõige odavamad või kättesaadavamad tunduvad. Pigem oleme nõus veetma päevi, kuid ja kulutama planeeritust suurema summa, et leida see, mis meeldib. Vahel oleme peale v-a-b-atahtlikult tehtud väljaminekuid aga nördinud ja rahulolematud. Tervise teemalist näidet pole vist vaja tuuagi.

Prof. Ohme väidete kohaselt oligi 20. sajand loogilise mõtlemise sajand. Rõhutati tarka kaalutlemist ja ratsionaalseid otsuseid ehk mõtle-tegutse-tunne. Vaatamata sellele, oli see sajand, kus toimusid suurimad sõjad. Doesn’t make sense. Tänapäeval õpivad inimesed taas üha rohkem oma sisetunnet kuulama isegi, kui see tundub vahel mõistmatu ja ebaloogiline. Ehk tunne-tegutse-mõtle (jalad maas ikka onju). Pealegi kulutab mõtlemise ajal aju 20-25% organismi kogutud energiast. Suured lihased vaid 5% ning tundmine on peaaegu täitsa tasuta.

Ega ma päris täpselt aru veel ei saa, miks see teema nii mitme erineva nurga alt korraga välja ujus, aga vähemalt sain seletuse oma pulbitsevale sisetundele, mis mind senise lihtsa ja stabiilse elu juurest siia parajalt sogasesse, aga põnevasse vette uut kallast otsima tõi🙂

Lõpuks üks minu tehtud foto käsilolevast projektist ehk pictorialism‘ist (sry, ma ei tea selle eestikeelset vastet). Mainin ka, et see ei ole lavastus, vaid kinni püütud emotsionaalne hetk, mida pictorialism laialt seletatuna tähendabki. Ja järgmine kord juba koolisematel teemadel😉

4 thoughts on “Komandör ja tema armee

  1. rookie god says:

    lihtsalt wau

  2. Relika says:

    Kas mina ka seda sinu töökaaslast tunnen?…pigem mitte, ma loodan..🙂 Huvitav lugemine – tasuta koolitus. PALUN VEEL.
    Tervisi sulle!

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s