Capo d’Africa ja ruutu viis

Olime paar päeva tagasi naasnud Krimmist ja kodumaa värviline oktoober punnitas seniiti. Ees ootas juba järgimine suurlinn, London. Ausalt öeldes oli vahelduseks täitsa mõnus kodus olla ja kaminas tuld teha, aga sellistel hetkedel on ka üsna tavaline, et mõte läheb uitama ja võib välja jõuda paika, mis varem pole pähegi tulnud. Väga värvikirevalt olid möödunud ka selle aasta kümme kuud ja aasta lõpp ei paistnud hoogu maha võtvat. Sain aru, et olen lõksus. Sellisele kogemuste ja naudinguterohkele, aga sihitule reisimisele peab järgnema kulminatsioon. Võtsin telefoni ja valisin numbri. Kell oli NY ajas 2pm ja Kristjan läks teisel pool toru sädemest põlema:

“Oot, see siin Uninon Square’il v? Ausalt? Mine metsa kui lahe!”

“Jah, ma otsustasin nüüd ära.”

“See… ma käin sealt kogu aeg mööda ja mõtlen kui vinge… ”

“Ma tean! Või no siis ei tea ka.”

Päevast, mil ma esimese kirja kooli saatsin, kuni hetkeni, kui DHLi kuller koos viisaga ukse taga kella helistas, kulus viis kuud. Järgmised kaks kuud tuli tegeleda rahapadade otsimisega ja nagu ikka, on nad peidus vikerkaare all. 30. augustil lendasin metall-linnuga taas üle lombi ja septembri algusest õpin teadaolevalt esimese eestlasena New York Film Academy’s fotograafiat. Olen seda harrastanud neli aastat ja olnud visa iseõppija, aga suur igatsus oli just visuaalse kunsti teooriate järele ja kui, siis õppida seda juba ühes maailma parimas ülikoolis.

Veidi rohkem kui kuu enne kooli saabus programm, millega tuli kodus ise baasi ladumist alustada. Lisaks kõikivõimalikele kunsti- ja fotograafianäitustele (hirmus tahtmine on millagi ka enda oma teha), nägi “tutvumine” ette eBayst õpiku tellimist ja – raske tundub seda piksliteski kirja panna – selle järgi joonistama õppimist. Päris ausalt ja käsi südamel, minu maksimaalne joonistamisoskus piirdub tagant vaates hobuseraua kujulise elevandi sirgeldamisega! Aga hirmul on teatavasti magic power. Kujutasin elavalt ette, kuidas nad paluvad mul klassi ette tulla ja näidata näpuga gloobusel, kust sellised inimesed pärit on. Käe värisedes ei saaks ma kindlasti meie täpikesele pihtagi, näitaksin Pooolat või Sooomet. Yolo. No ja nii ma alustasin. Esimene ülesanne – ilma igasuguste juhisteta joonista portree. PORTREE?!? Haa, kes viitsib mu ees seni istuda kuni ma aru saan, kuhu see esimene kriipski tõmmata. Rääkimata sellest, et mul polnud kuhu ja millega joonistada. Kobasin reisikohvrid läbi ja leidsin kaks harilikku meenutavat pliiatsit – üks Roomast Capo d’Africa hotellist pätsatud ja teine (kustutuskummiga) UN peakorterist meeneks ostetud. Ohver ise tuli otse voodist… dadaaa, Teddy da Bear!

Hajutamiseks need pliiatsid harilikku enam ei meenutanud ja see on kõige ilusam karu, mille ma eales olen suutnud joonistad. Feel free lol‘ida🙂

Järgmise ülesandena tuli joonistada fragment maalist. Kogenud karumaalijana ei karda ma mainida, et Picasso maalist. Not quite, aga not bad ka. Siin pidin joonlaua asendama Olympicu kaardipakist (isegi ei mäleta, kust need tervelt viis pakki saatuslikke kaarte pärit on) tõmmatud ruutu viiega.

Joonistamiskunsti on sõnadega suuresti raske seletada ja see sarnaneb paljuski rattasõidu õpetamisele. Proovi algajale kodara-Koljale seletada, et no ronid ratta selga, tallad pedaale, hoiad tasakaalu ja off u go. Joonistamine tähendab tegelikult ‘seda’ nägemist ja sellisel juhul on üsna vähe kasu, kui keegi sulle korrutab, et vaata neid pilte ja kui sa kaua vaatad, siis äkki saab sinust ka kunstnik. Tegelikkuses on juba 70ndatel välja töötatud efektiivne meetod, millest ma polnud varem midagi kuulnud…

Kes mäletab veel  da Beari pilti… sellel ei ole haugi mälu😀 Tegelikult joonistasin ma ndl hiljem uue pildi, Igor Stravinskist. Teate küll, see helilooja, kes Coco Chaneliga veits vasakule tegi. Kui välja arvata, et ma olen tugevalt mõjutatud Rambo filmidest, siis ausalt, ma olen ikka super uhke enda üle ja kunagi, kui hakatakse tootma Chaneli pildiraame, panen selle veel seinale!

Selline oli väike sissejuhatus mu uude seiklusse ning lõpetan selle David Hockney sõnadega, mis minu meelest passivad kirjeldama kogu elamise kunsti: “To me a lot of painters are trapping themselves; they are picking such a narrow aspect of painting and specializing in it. And it’s a trap. Now there’s nothing wrong with the trap if you have the courage to just leave it, but that takes a lot of courage“.

Uute julgete sissekanneteni😉

6 thoughts on “Capo d’Africa ja ruutu viis

  1. Relika says:

    Super! Super! Väga mõnus lugemine…OOTAN!🙂

  2. Nele says:

    Loen ja naeran nii, et silmad märjad. Tõesti super!🙂 Sa oled mitmekülgselt andekas ja selliste inimeste päralt on maailm!🙂 Ainult tuult tiibadesse su hoogsal kõrgel lennul :)))

  3. Teele says:

    Väga värvikas lugemine!🙂

  4. Kadri says:

    Ma usun, et meie mõlema kunstioskused pärinevad aastate tagant prouade Maasiku ja Salumaa käe alt, nii et kena, et seda on tegelikult võimalik arendada:)

  5. photodroit says:

    Ait2h teile k6igile heade s6nade eest!🙂 Ja hoidke mind ikka Eesti uudistega ka kursis🙂

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s