It always seems impossible until it’s done (Nelson Mandela)

Oh boy (hästi pikalt ja madalalt), on see vast olnud aasta!
Aga selle asemel, et siin kõik tibud kokku lugeda, panen parem kirja, mida siis tähendab saada “inimeseks” uuel mandril. Ja pealegi soovin ma selle loo tõesti sellesse vanasse aastasse jätta ja mitte enam väga tihti meelde tuletada.
Et natukene teemat sisse juhatada, siis selleks, et legaalselt siinsel mandril elada, on võimalusi mitmeid. Kõik oleneb sellest, mida endale lubada saad.
No parim moodus on säilitada üliõpilase staatus, aga see tähendab, et ametlikult ei saa ega tohi sa kuskil töötada. Teine võimalus, investeerid siia kenakesti kopsaka summa ja säilitad oma staatuse tänu ärilisele tegevusele. Kolmas võimalus, taotled tööviisa (mida on muideks ka väga keeruline teha ja millel on väga palju regulatsioone. Nt viisa taotlemiseks peab sul kõigepealt olemas olema tööandja, kes on nõus sind “sponsoreerima” st. garanteerima riigile, et tagab sulle vastava töökoha ja teatud suuruses sissetuleku järgnevaks mitmeks aastaks ning ühelegi teisele tööandjale sa selle viisa alusel töötada ei tohi). Neljandaks, abiellud. Viiendaks, taotled eriliste annetega ehk artisti viisa.

Minu lugu algas tegelikult juba eelmise aasta lõpus, kui hakkasin vaikselt uurima, millised on edasised võimalused siin elada. Hakkasin otsima erinevaid advokaate, kellelt nõu küsida. Esimene neist, nooh, ütleme nii, et ma olin temast targem (ja ma ei teadnud peaaegu üldse midagi, mis tähendab, et tema… ). Järgmisega tekkis mul kohe küsimus, miks ta juura asemel näitlemist õppima ei läinud. Kätega elavalt oimukohti masseerides “I’m really pushing my brains right now to your favor to figure out the best solution for you”. Aga enamasti tähendas see peamassaazh automaatselt, et tema tasule tuli ca 2000 dollarit juurde, aga minu favoriks ei muutunud suurt midagi. Räägib mulle, et taotleme sulle marketingi alustel paberid. Ma ütlen, et ma ei taha, ma ei taha siin mingit marketing teha, ma tahan fotograafiat teha! Tema ikka, et ei, nii on parem. Ma küsin, miks parem? No sa ei saa sellest aru, nii on lihtsalt parem. Täitsa õigus, ei saa jah aru, aga nii palju saan küll aru, et sulle ongi soodsam, kui ma midagi aru ei saa. Maksin taaskord 200 dollarit visiiditasu ja läksin sama rumalana koju. Seejärel hakkasin ise internetist uurima, et mis need võimalused siis on (need, millest sissejuhatuses rääkisin). Üks on tööviisa. Okei, selleks on tarvis sponsorit. Küsisin kahelt tuttavalt selge küsimuse, kas teil on kogemusi, millistele regelementidele peab tööviisat sponsoreeriv juriidiline isik vastama. Sain vastuseks, et lisaks kõigele muule peavad nad kogu oma isiliku finantsilise ja muu varalise seisu maksuametile avalikustama (mis muidu ei ole siin kohustuslik) ja no seda ei tee mitte keegi! Kopsti otsaesisega vastu lauda ja sinna laua peale see mõte minust paariks nädalaks jäigi. Aga kogu aeg kummitas kuklas, et mille kuramuse pärast nad oma isikliku varalise seisu avalikustama peaks, kui juriidiline isik kellegi välismaalase tööle palkab. Kui asja edasi uurisin selgus loomulikult, et nad olid hoopis mingist muust viisast pudrutanud, võeh. Ja kui ma küsisin, et mis häma te ajasite, sain vastuseks, et ega meie ka ei tea. Siinkohal kõikidele maailma inimestele palve, palun ärge rääkige teemadel, millest teil täit aimu või isiklikku kogemust ei ole! Ma olen päris kindel, et tänu hämamisele ei paista keegi targem kui ta on, au contraire, pärast tundub palju rumalamana ☺

Kui oma uurimustööga aga nii kaugele jõudsin, et mõistsin, milline viisa minu jaoks kõige sobilikum oleks, tuli taaskord siiski advokaadi otsimisega tegelema hakata. Ja üllatus-üllatus leidsingi ühe asjaliku, juba märtsikuus, ning sellest ajast peale tegelesin peaaegu iga päev(!) kaudselt või otseselt vajaliku paberipaki kokku saamisega (kuni juuli lõpuni).
Meie esimesel kohtumisel teatas advokaadihärra, et kõigepealt tuleb mul Kim Kardashiani alatooniga resümee kirjutada. Alumine lõualuu eemaldus ülemisest nii kaugele, et ma polnud võimeline isegi “What?” küsima. Aga noh, nagu ütlesin, tark mees, luges küsimuse mu ilmest välja ning selgitas, et pead ennast seal kiitma.
Läksin koju ja mõtlesin kohe mitu päeva selle üle. Mismoodi sa ennast kiidad, noh niimoodi, et see paistaks normaalne välja ja kuidas sa seda üldse teed. Ma mõtlen, et see kultuur, kust ma tulen, noh seal ei ole see kiitmine just eriti tavaline asi. Ja selle resümee kirjutamine osutus ikka parajaks pähkliks. Abistavaks osutusid advokaadi sõnad: “Look, I can understand you come from a humble culture, but let me put it this way. If there’s an officer in the immigration who’s going to work with your case and doesn’t have any clue what photography is or what it’s about, then how she or he can decide whether you have the talent?” Noja nii ma siis proovisin kiita ennast, et see mitte midagi teadev officer aru saaks.
Järgmise sammuna palusid advokaadid (vahepeal lisandus minu case’iga tegelema veel üks seadusetark), et ma otsiks 7 inimest, kes oleks nõus mulle soovituskirjad kirjutama. Hmm, kui mul mõni sõber kirjutab, et ma olen super lahe sell, siis see ei loe jah? Thought so! Luts Maria, seitse tükki, kõik oma ala täielikud proffid ja tähtsad tegelased pidid olema. Haah, kas ma selleks ajaks palun korraks Tallinnasse tagasi ei võiks kolida? Noh et saaks kuidagi nii, et ma leian need seitse sealt ja ajame need asjad korda, aga pärast teeme näo, et kõik juhtus New Yorgis 😀 Okei, nali naljaks, tuli asuda tegelema järgmise kõva pähkliga. Lasin peast läbi kõikvõimalikud inimesed: jaa, temaga võiks rääkida; ei, tema kindlasti ei ole sellistest asjadest huvitatud; hmm, äkki tõesti, ise ta ju viimane kord ütles, et kui mul abi on tarvis…; oi ei, temalt ei julge isegi küsida mitte jne. Esiteks, et kedagi New York’is tabada (st telefoni, sõnumi või emaili teel kätte saada) on juba omaette ooper. Ma ei näe siin vahest oma parimaid sõprugi paar kuud järjest. Kõigil on pidevalt sada tegemist käsil ja ajagraafikud nii tihedad, et lihtsam on igasugu e-kirju, sõnumeid ja kõnesid eirata, kui hakata neile vastama. Ja noh, me räägime siin ikkagi “tähtsatest” inimestest, neil ei ole sind tarvis, sinul on neid tarvis ning püüa siis kuidagi see tähelepanu saada. Selle peale kulus ca üks kuu. Kogu selle aja jooksul on sul ainult ühed ja samad mõtted peas, viimane asi, millele õhtul magama minnes mõtled ja hommikul esimene asi kui tõused – kellega ma järgmisena proovin kontakti saada, kuidas ma talle lähenen. Ei ole ju päris nii, et lendad lihtsalt peale. Iga inimene on omamoodi ja see tähendab, et ainuke, kes ennast pidevalt ümber peab häälestama oled sina ise. Ja kui ma lõpuks kümne inimesega olin kontakti saanud, olid need 7 soovituskirja olemas. Juhuuu!
Ma olin ise nii õnnelik, ikkagi suur asi ja mõtle, Time Warneri Senior Director, kes on vastutav sadade teleülekannete eest ning kes peaaegu igal olümpial kohal on, et terve USA sealt otseülekandeid näeks oli nõus mulle soovituskirja andma. Või siis mees, kes tegeleb päevad läbi selliste konglomeraatidega nagu The Wall Street Journal, Washington Post, Deutche Bank jne, vaatab sulle otse ja ütleb, et talle oleks suur au see soovituskiri kirjutada. Või New Yorki tippfotograaf, kes pildistab suuri reklaamikampaaniaid ja täidab oma fotodega edukaid ajakirju lehekülg lehekülje järel. Oeh. See tekitab sellise uskumatult suure tänutunde, kohe sellise, et kogu kere läheb seest õõnsaks. Kops ja maks tõmbuvad imepisikeseks ja süda muutub nii suureks, et ei mahu enam maisesse kehasse ära. Tahaks kohe midagi nii meeliülendavat öelda ja kallistaks ka, aga see kõik tundub natuke kohatu. Selle asemel ütled Thank you so sooo much! ja proovid igasse sõnasse nii palju südamlikkust sisse panna kui paslik on ning lähed koju ja lased väikesel õnnepisaral mööda põske nirised, sest tõesti ei mahu kogu see olek sisse ära.
Kahjuks nullis advokaat selle ingelliku tunde kiirelt (et neil ka kunagi häid uudiseid ei ole, hah) – järgmiseks otsi endale agentuur, kes sind siin esindama hakkab! See pani kahe käega peast kinni haarama – miks sa ometi nii loll oled! Miks sa ometi ei kuulanud neid inimesi, kes ütlesid kohe alguses, et sul kulub kogu selle paberipaki ja portfoolio kokkusaamiseks vähemalt kolm aastat! Miks sa ometi oled nii loll ja jäärapäine.
Läksin koju ja lihtsalt istusin. Mitte midagi ei osanud teha. Kogu aeg annad endast parima, aga ikka on vähe. Ausalt, enam ei jõua. Ja siis toksib sulle keegi facebookis sõnumi. Oeh, ausalt, praegu ei viitsi, praegu ei ole tahtmist rääkida. Pea on paks otsas ja tunne on ka täitsa lootusetu… krdi loll oled ikka. Aga keegi toksib muudkui järjekindlalt edasi. Ja siis näed sõnumis youtube’i videot ning all kirja “aga äkki õnnestub… ja kui ühe korra niisama alla kukud, siis pole hullu, onju. Eleri, ja kui sa vastu hakkad, siis boamadu tõstab su elevandi selga”.

Hahaha ja oeh, ma ei tea kuidas, aga vahest tulevad sellised sõnumid su ellu nii õigel hetkel ja eriti heaks teeb meele, et valitud sõbrad on olnud täistabamus!!! Ausalt, ma ei tea, kuidas ma ilma nende abita oleks selle kammaijaa läbi teinud.

Agentuur sai leitud ning Dostojevksi Idioodi paksune paberikuhi advokaatide abiga immigratsiooni saadetud. Edasi polnud midagi teha, tuli vaid loota, et ametnikele sai piisavalt selgitatud, et pole just kõige rohkem palutud, kui nad mulle võimaluse annavad. Ahjaa, see pisike asi ka, et vahepeal tuli ju kogu selles mürglis oma põhiülesannet ehk pildistamist edasi viljeleda.
Augusti alguses, peale seda kui olin oma advokaadid juba tüdimuseni ära piinanud, kas on mingi vastus tulnud, sain ühel hommikul kõne. “Hey Eleri, how are you? We got a mail from the immigration. They’re saying that you’re illegally in the country right now.” Ahhh???? What? Why? It’s impossible! Süda hakkas uuesti kõvasti peksma, aga seekord mitte õnnetundest vaid hirmust. Mismoodi, ma ei ole illegaalselt riigis! Me andsime minu paberid ju isegi kuu varem sisse, kui minu üliõpilase staatus lõppes. Kuidas siis nyyd nii? Advokaatidest sellisel juhul abi ei ole. Nad ütlevad sulle kenasti, proovi see asi korda saada ning siis räägime edasi. Okei, ma olen siin täiesti üksi, mul pole aimugi nendest seadustest või kuidas ja kust ma alustama peaks. Ainuke asi, helistan kooli ja proovin sealt jälgi ajama hakata. Loomulikult on õppedirektor mõned päevad linnast ära, aga proovi teda mobiililt tabada. Juba enne selgitasin, võimatu. Saatsin väga resoluutse e-kirja ning palusin ASAP vastust. Mõni päev hiljem see saabus: “Ma olen kindel, et meie kooliga on kõik korras, aga las ma kontrollin ning vastan sulle siis uuesti.” No lõppkokkuvõttes selgus, et kui ma Filmiakadeemiast edasi uude kooli i.k. ja ajalugu õppima läksin, siis ei olnud nad minu andmeid mitte üle kandnud vaid teinud mulle uue profiili. Mida tegelikult teha ei tohiks. Seega istus minu nime taga kaks profiili. Üks milles oli kirjas minu ametlik ja legaalne üliõpilase staatus ning teine, mis oli n.ö. tühistatud, sest ma olin selle kooli juba lõpetanud. Ja loomulikult vaatasid nad immigratsioonis seda tühistatud staatust ja arvasid, et ma oleks juba ammu tsau-pakaa kodus tagasi pidanud olema. Edasi saabus täielik kammaijaa, et need kaks profiili ühendada. Samal ajal istus nüüd omakorda advokaat minul kukil. Kas see teema on lahendatud ja kui ei, siis millal. Iga kord proovisin selgitada, et vaata, see ei ole minu teha, mina ei saa neid muudatusi läbi viia. See on SEVISe ning USA välisüliõpilaste programmi ning nende ametnike teha. Õppedirektor proovis omakorda enda nahka päästa ning laveeris igasugustest vastustest, mida ma esitasin. Lõpuks tunnistas ta küll enda viga, kuid ütles, et siiski on kõige kiirem viis see korda saada, kui ma lihtsalt maksan uuesti kõik viisa tasud ja siis nad teevad SEVISes üks-kaks-kolm selle korda. Advokaat aga kirjutas üle päeva, Eleri, kas sul on mulle mingi vastus, vastasel juhul pead sa riigist ASAP välja sõitma ning me peame kogu protsessi uuesti alustama. Ahh, what? Kuidas te krt aru ei saa, et ma ei ole mitte midagi valesti teinud! Ma ei saa ju vastutada selle eest, kui ametnikud on teinud vea ning on nüüd võimetud seda parandama! Ühesõnaga kestis see keerutamine kaks kuud ja täpselt nii kaua kuni ma lõpuks ise pea ees seadustesse sukeldusin, õppedirektorile sealt vajalikud paragraafid saatsin ning advokaadile kurja kirja, ma ei lähe mitte kusagile ja ma ei alusta seda protsessi otsast peale, sest see on puhas bürokraatlik viga ning kui tarvis olen valmis isiklikult NY State Congressman’i juurde minema, et olukorda selgitada.
Ja siis saabus selline hetk, kus mina ei teagi, kas see suve meeletu kuumus või see närvipinge või kõik kokku said must jagu ning ühel õhtupoolikul restorani tualetist väljudes… Ega ma ei teagi, mis juhutus, aga järgmine hetk oli selline, et 5 silmapaari vaatas mulle otsa ja üks karjus teisest kõvemini, kas sinuga on kõik korras? Tooge vett, ei tooge mahla! Noh ma olin elus esimest korda minestanud ja keha tuli sellest sellise shokiga välja, et järgmised kolm tundi see lihtsalt üleni vappus. Ja siis ma sain teada, et suhteliselt mõttetu on küsida just minestanud inimeselt, kas temaga on kõik korras. Uskuge, ta ei tea ise ka 😀 Edasi järgnesid vereanalüüsid ja EKGd ja muud jutud. Ning siis umbes 48 tundi järjest magamist. Üks selline hetk juhtus paar nädalat hiljem veel, aga siis sain kuidagi enne aru, et see nõrkus tuleb uuesti peale, hüppasin taksosse ning jõudsin enne koju. Ja peale seda (ei teagi jälle, kas see linn ja õhustik või mis), aga mulle kuidagi tundus, et oma elu on lihtsam ette kujutada justkui mingit filmi. Et noh praegu on raske ja keeruline ja paha ja ei oska nagu midagi teha, aga lõuks lõppeb kõik ikka hästi ☺ Ja kellel meil see elu ikka selline on, et iga päev on lust ja lillepidu.
Kool tegi paberid korda, andis kaasa oma selgituskirja ning kogu kupatus läks uuesti immigratsiooni. Ahjaa, lisaks sellele, et minu case oli erilise vaatluse alla sattunud (tänu bürokraatiale, krrr, ma ei väsi rõhutamast 😀 ), nõudis immigratsioon veel lisaks kinnituskirja USA fotograafide assosatsioonilt, et jah, ma olen pädev ja võimeline siin riigis fotograafiat viljelema. Kuna mina ega advokaadid ei suutnud sellist assosatsiooni tuvastada, palusid nad lihtsalt advisory opinion’i ühelt väga nimekalt ning fotograafia alaselt ülitunnustatud inimeselt. Nojah, nagu juba enne selgitasin, siis nii “simply” need asjad ju käivadki, lähed ja küsid ja antakse. Ei jõua seda protsessi siin enam kirjeldada, aga Nancy Burson, kes on tõesti suurepärane fotokunstnik (mitte ühtegi commercial tööd), ainult galeriid ning töö nendega ning kes on ka Oprah’s esinenud, oli nii armas ning nõustus enda allkirja minu hinnangule andma. Esiti ei tulnud ma talle küll meelde ja telefonis vesteldes küsis ta, kas ma olen see mustade pikkade juustega türduk (ooohh noo, täitsa vastupidi, lühikeste blondidega), aga kui ma ta enda veebilehele juhendasin, siis hõiskas Nancy rõõmsalt, muidugi ma mäletan sind, tule mulle üks õhtu külla, räägime!
Oktoobri lõpus, õhtul kodus lilli kastes, turgatas mulle järsku pähe ise immigratsiooni lehelt enda staatuse uuendust kontrollida (ma isegi ei tea miks ma varem kogu aeg advokaadile kirjutasin ja ise selle peale ei tulnud, heh) ning seal ta seisis: “your application has been approved.” OEH ja pühade vahe!!! Hüppasin õhku ja enam alla ei tulnudki (paar sekundit!). Tänaseks päevaks on kogu paberimajandus ka korda aetud ning nüüd olen ametlikult… artist. Tagasivaadates, jeerum küll, what a joke.
Ehk siis kokkuvõtteks, ma olen õppinud, mida tähendab, kui sul on nii palju anda, aga tunned ennast täiesti kasutult. Uskuge, see on inimesele üks maailma kõige hullemaid tundeid. Teiseks kui meeletult ma olen õppinud hindama oma sõpru ja perekonda ning võõraste inimeste lahkust. Selle suurust on võimatu kirjeldada. Kolmandaks ma olen aru saanud, mida tähendab võtta vastutus elu eest enda kätte ning neljandaks, kuigi mulle terve aasta tundus, et kõik seisab nagu justkui paigal, siis tegelikult on selles aastas olnud rohkem kui kõigi kolmekümne eelneva aasta jooksul kokku ja ma olen aru saanud, et selline hull seiklemine mind elus hoiabki. Kõik need Hollywoodi loetud tibud ning Eesti Presidendi pildistamine 2013. aastal on aga olnud suurepäraseks kirsiks sel pirakal tordil!

Ilusat vana-aasta lõppu ning imelist, tähendusrikast UUT AASTAT!

Advertisements

Seksist ja linnast ja Happy Anniversary’st!

Mmm, kui päris aus olla, siis ei oskagi seda postitust kuidagi alustada. Kaks segast tunnet kaklevad omavahel. Üks käsib olla julmalt otsekohene ja teine jällegi arusaajalt mõistlik. Täna hommikune järjekordne kiri teemal “Tere Eleri, tulen New Yorki, soovita…” ajas mind kergelt öeldes vihaseks. Ma pole sellest inimesest mitte midagi kuulnud juba ehk isegi paar aastat. Ning lisaks kõik eelnevad kirjad teemal: “Käisin New Yorkis, tahan ka sinna kolida, kuidas ma saan…” (oi kui tore, et siin olles ühendust võtsid ja suur tänu selle musta leiva eest ka!) või “No mis sul viga, elad nüüd oma unistuste linnas ju…” (Aitäh! Mul on sinu üle ka hea meel, et sa oled nii palju vaeva näinud, et oma unistuste linnas elad)

Ausõna, ma proovin ja soovin aidata kõiki nii palju kui võimalik, aga täna tuli piir ette. Ja mitte sellepärast, et ma ei tahaks nõu anda vaid sellepärast, et uskuge või mitte, aga ka siinpool ookeani on elementaarne viisakus hinnas, julgen väita, et rohkemgi kui Euroopas. Ning kirja alguses kolm viisakat sõna “Kuidas sul läheb” on alati ka vastuse garanteerinud. Lisaks sellele on siin aeg hinnas, väga kallis hinnas. Ja kui mul on valida, kas need minutid kulutada enese arendamisele, või suhtlemisele oma pere ja sõpradega, kellele tegelikult ka korda läheb, kuidas mu käsi käib, siis, mnjah, you do the math.

Okei, jorr, jonnisin ära 🙂

Õnneks on enamus küsimusi olnud väga viisakad ja sõbralikud ja konkreetsed ja mul on alati hea meel kuulda, kui keegi siia on tulemas. Ning veel suurem rõõm on siin kodumaalastega kokku saada! Ja südamest pardon nende ees, kes esimesse lõiku ei puutunud.

Ja nüüd selle teise tunde ehk arusaajalt mõistliku juurde. Kergelt egoistlik ka, sest kui ma siia ühe korra selle jutu ära kirjutan, siis on mul endal ka seda lihtsam järgmistele küsijatele jagada 🙂 Ise võite ka jagada.

Alustame sellest, et sa oled turist ja külastad New Yorki esimesel korral. Üldjoontes peatud sa siin nädal kuni paar. Mis siis selle ajaga teha.

No suurimad vaatamisväärsused:

Brooklyn Bridge ning sellest üle kõndimine –  väga vahva kogemus

Empire State Building – päeval saab sealt võimsa betoonise vaate. Aga minu isiklik lemmik on siiski öine vaatepilt. Mega tulede meri igas suunas

Chrysler Building – Ghostbusters’ite filmist kõigile tuntud 🙂

Rockefeller Center – talvel on seal hästi ilus ja võimas jõulukuusk ning liuväli

Bryant Park – kohe NY Public Library taga, suure purskaevuga hästi vahva park, kus lihtsalt chillida ja istuda. Teisipäeviti ja neljapäeviti on seal suvel tasuta joogatunnid ning esmaspäeviti näidatakse suurel ekraanil kino (HBO Bryant Park Summer Film Festival)

Central Park – mega suur park, mille ümber tiirleb sadu hobukaarikuid. Kõik mäletavad, kuidas Mr. Big Carrie selle kaarikuga haiglasse sõidutas, eks 😀 Mul endalgi pole veel võimalust olnud, et see ehtne turistikas järgi proovida, aga hirmsasti tahaks. Ma olen luninud küll, et kes minuga kaasa tuleb, aga keegi pole tahtnud. No ühel ilusal päeval! 🙂 Keset parki on mõnus restoran nimega Boathouse ning seal saab ka paate laenutada, et tiigi peal aerutada.

Museum Mile – Upper East Side’s ehk Central Parki idapoolses küljes. Seal asuvad siis kõik suured kunstimuuseumid üksteise kõrval. MET ehk Metropolitan Museum of Art, MOMA ehk Museum of Modern Art, Guggenheim, The Whitney of American Art jne. Piletid võivad üsna kallid olla (oleneb näitusest, aga umbes 60 dollari ringis). MOMAsse saab aga sisse nii, et teed vabatahtliku annetuse, täpselt nii palju kui süda ütleb ja rahakott lubab.

Times Square – no otseloomulikult, ja taaskord eriti õhtul ja tuledes. Kui ma esimest korda sinna sattusin, siis mäletan, et võtsime sõbrannaga toolid ja istusime kohe tund aega. Sõna otsest mõttes lihtsalt piidlesime tulesid.

Statue of Liberty – sinna pääseb paadiga ning selleks tuleb eraldi pilet osta. Kui on soov kuju ka seest poolt uudistada (see on konstrueeritud Prantsuse skulptori Frederic Auguste Bartholdi poolt), siis tuleb lisaraha maksta, aga päris vahva on seda näha ning kui parasjagu õnne on, siis saab ka krooni alla pugeda. Ühe soojaga saab Statue of Liberty tripiga ära käia ka Ellis Island’il (hmm, täitsa minu nimega saar neil ju siin 😀 ). See on saareke Hudson Riveris, kuhu saabusid 1892. aastal esimesed immigrandid. Kes aga eraldi raha ei soovi maksta, et Vabadussammast ja Ellis Islandi’t näha, võib võtta praami Staten Islandile (käib iga poole tunni tagant mõlemal suunal ning on kõigile tasuta!) ning sellelt natuke eemalt kujule pilk peale heita.

Wall Street’i pull – no seal on kogu aeg hordide kaupa turiste, ma ei saa ausalt öeldes aru, mis seal nii erilist on, aga ju mõnedele meeldib metallist pull.

Uus World Trade Center ning September 11 Memorial – praegu on WTC’d eriti hea vaadata, kuna suht viimaseid päevi on selle tipus veel kraana. Ajalooline hetk siiski. Muide uude hoonesse kolis ka kogu Conde Nast grupp eesotsas Vogue’i ja Vanity Fair’iga 😉

Chinatownis jalutamine on omaette elamus! Väga kirev ja kärarikas paik.

Grand Central Terminal – meeletult võimas hoone, annab Ameerika arhitektuurist ja suursugususest hea ettekujutuse!

Chelsea – meeletu kogus super ägedaid galeriisid (kellele kunst loomulikult huvi pakub).

No ma ei tea, paari nädala jaoks vist sightseeingust aitab 🙂

Teine tähtis punkt, millest kohe kindlasti New York’is ei pääse – shopping.

Ja selle kohta on mul üsna keeruline nõuandeid jagada, sest kõigil on oma maitse. Kellele meeldivad suured department store’id, kellel pisikesed butiigid. Panen oma arvamuse kirja ja eks siis igaüks ise avastab oma tõe. Alustame müüdi mogulitest. Palju kiidetud Macy’s ja Bloomingdale ei ole minu maitse. Eelistan lihtsalt über suurtele kaubamajadele pisikesi butiike, kust leiab palju omanäolisemaid ja huvitavama disainiga riideid. Üks asi meeldib mulle aga Macy’ses küll, need igivanad 1902. aasta puidust originaal eskalaatorid. Kui mul vahel halb tuju on, siis lähen lihtsalt sõidan nendega. Ahh, see puidu klõbin ja tunne, millist ajalugu need eskalaatorid näinud on… super feeling. Ups, ei puuduta just shoppamist, aga kui ma ühele oma sõbrale peale tema Macy’se kylastust nende puutreppide ajaloost rääkisin, sain tõreleda, miks ma enne ei öelnud, ta oleks sirgema seljaga kõndinud 😀 Rääkisin siis nüüd kõigile ette ära. Reklaamihiid Victoria’s Secret, kes on oma brandist superkuvandi loonud… tulistage ragulkaga, aga jällegi, pole minu maitse. Kui ma puhtsüdamlikult aus olen, siis ei kõlba nende kvaliteet mitte kusagile ning eelistan iga kell CK või DKNY (rääkimata peenematest brandidest) aboluutselt mugavamat ja kvaliteetsemat pesu. Ja hinnas kusjuures ei ole vahet, kui sa ostad seda Century21’st. Jõudsimegi sujuvalt Century21’ni. See on ka ikka paras hullumaja puhvet ning et sealses rõiva valikus orienteeruda, tuleb julgelt tunde varuda. Enamasti külastangi seal vaid pesuosakonda või shoppan ristilapsele toddler’ite department’is, kuna laste riided on seal tõesti kõvasti soodsama hinnaga.

Aga et kus siis need vahvad poed asuvad. No minu lemmik on Soho, kust leiab eestlaste palju armastatud H&M’ist kuni Armani ja tundmatute, aga väga lahedate butiikideni. Ja seal jagub seda kahele poole kätt jäävat poodide alleed mitu miili. Teine hästi huvitav kant, kust leiab noorte moedisainerite loomingut on East Village. See on üsna avastamata kant turist-shoppajate seas ning seetõttu ei pea seal üldse trügima. Hinnad on ka soodsamad, kui pidada silmas, et sa ostad originaal loomingut, mitte masstoodangut! H&Mist palju vahvam brand on Forever21, kvaliteeti pole väga kummalgi, aga kui on midagi noortepärast kiirelt tarvis, siis kindlasti parim koht (ma ei tea, pluusid hinnaga ca $10). Range distsipliiniga kontori inimesed leiavad häid asju Expressist ja Banana Republicust. Spordisõprade vaieldamatu lemmik on siin aga Lululemon.

Nagu enamus newyroklasi tegelikult, siis ka mina shoppan hoopis onlines, sest see, et sa siin elad, ei tähenda, et sul oleks 24/7 puhkus ning aega mööda poode traavida 🙂

Kolmas ja ühtlasi newyorklaste lemmikteema – söögikohad, yumm.

New York on üldse selline linn, et siin saab peaaegu igal pool kas hästi süüa või täieliku gastronoomia elamuse. Mul on selle 4 aasta jooksul, mis ma siin vahelduva eduga, alguses külastanud ja nüüd peaegu aasta elanud olen, olnud vaid paar halba kogemust. Aga panen kiirelt kirja ühed lemmikumad. West Village – vaieldamatult palju häid söögikohti ühel pisikesel pindalal. Näiteks Itaalia restoran Spassos (551 Hudson St), head toidud, mõnus atmosfäär, alati flirtiv baarman 🙂 Vene restoran Mari Vanna (41 E 20th St), tõeliselt head vene toidud, väga lahe sisekujundus ning tõeline vene atmosfäär. Perry St Restaurant  (176 Perry Street), super toidud, õhustik selline natukene lounge’likum ning hinnad tiba krõbedamad. Peaaegu alati võib kohata mõnda kuulsust. Da best Thai kitchen ja maailma parimad mojitod – Room Service midtownis (690 9th Ave). Spice Market (403 West 13h St), hästi õdusa õhustikuga ja super heade toitudega resto, hinnad jällegi tiba krõbedamad. Kellele hea toit ja vali house muusika korraga naudingut pakuvad, siis Hurricane Club (360 Park Ave S). 3 Michelin’i tärni restoran on Jean-Georges (1 Central Park West), nagu arvata võib on hind päris krõbe, aga toit on ka tõeliselt hea. Prix fixe õhtusöögi hind algab $118. No ja seda jada võiks jätkata, ma kõigist ka ei räägi, jääb endile ka avastamisrõõmu 😉 Mmm, ja paar toredat kokteili-veinibaari ka. Ving Sur Vingt (201 W 11th St) absoluutselt parimate Prantsuse veinidega pisikene baar. Parimat selle suve Rose’d kui seal pole kuskil mujal saanud. Sohos Bread (20 Spring St), väga mõnusa õhustiku, külastajate ning baaridaamidega kohake. Upper West Side’s Wine and Roses (286 Columbus Ave), hästi mõnus baar. Läksime ühel reede õhtul sõbraga klaasile veinile. Aga kuna me suhteliselt hilja sinna jõudsime hakkasid nad juba poole klaasi pealt baari sulgema. Suurte kunstrindadega ülimalt suhtlushimuline, seksikas ca 50dates blondiin, hiljem selgus, et baari omanik, koos oma 30dates boyfriendiga aga palusid, et me kindlasti edasi jääksime. Panid uksed lukku ning korkisid mitu pudelit shampanjat üksteise järel lahti ning pidu kestis edasi. Kuulsime lugusid, kuidas ta Richard Gere’iga kuskil filmis mängis ja kui palju komplimente härra knight talle tegi. Õhtu lõpetuseks aga nõudis, et me järgmisel päeval ka kindlasti tema Bunny teemalisele munadepüha peole läheksime. Jäi siiski minemata.

No ja kui sa esimest korda Big Apple’isse satud, siis loomulikult üks või paar drinki kuskil rooftopil. 230 Fifth või Gansevoort või Sky Room. Minu jaoks liialt palju wannabe kontsentratsiooni ühel ruutmeetril, aga vaated on tõeliselt ilusad.

Üldiselt on aga New Yorkiga nii, et see on iga inimese enda seiklus see linn enda jaoks avastada. Ja kui sa esimesel korral mingisse jamasse ei satu ja sealt ennast ise välja ei too (loomulikult täiesti suvaliste kohalike abiga, kes on ALATI nii lahked, naeratavad ning nõus sind jalutama paika, mida parasjagu otsid), ei saa see linn kunagi sinu omaks! Siin peab kogema elu kaootilisust, et mõista kui lahe see on. Minu jaoks tekivad need olukorrad siin samuti ootamatult. Enamasti alati siis kui subway on nädalavahetusel liine muutnud. Istun klapid peas ja järsku olen kuskil Brooklynis ja pretty lost. Nagu imeväel kleepuvad iga kord mulle külge inimesed St. Peterburgist, Moskvast (nemad on kohe eriti tänulikud ja bubbly happy’d kui ma vene keeles vastu räägin), Columbiast, Saksamaalt… no sajast riigist ning kurdavad, et nad on nüüd eksinud. Welcome to the club ja where are you from ning tagasitee linna on mõlemale poolele palju lõbusam. Üks Ecwadori noormees, kes oli just maailmale ringi peale teinud ning kavatses oma viimased päevad reisist New Yorkis veeta, ning kes oli suhteliselt segaduses, kust leida Brooklyn Bridge, palus mind lausa õhtusöögile, et ma nii lahke olin talle seda näitama. Jäi jälle minemata.

Või näiteks mu heade sõprade seiklused. Kes on pidanud linna saabunud madruste eest baaris põgenema. Kes on aga varahommikul metroos “pisikese” napi teinud ning seetõttu subway algusjaamast lõppjaama põrutanud ja siis teistpidi jälle tagasi, sest uuesti tuli uni peale 😀 No see nägu oli muidugi täiesti priceless peale seda 3-tunnist liinisõitu. Või kellele on keskööl mõni pintsak-lipslane külge kleepunud ja pakkunud kohe oma Long Islandi villat külastada. Ühesõnaga jah, nautige hetke ja suhelge-suhelge-suhelge. Sellega teete enda jaoks siin olemise mõnusamaks. Lõpetuseks tabavad sõnad ühelt põliselt newyorklaselt, kellega koos hommikust sattusin sööma. Maru palju oli samal ajal turiste einestamas ning hakkasime sellest rääkima, et naljakas, kuidas sa turistid kohe ära tunned. Teenindaja on hästi sõbralik ja räägib palju, aga vastuseks tuleb ainult yes või no. Ja Vincent ütles selle peale väga tabavalt: “They may get away with it where they come from, but not in New York!

Mnjah, polnud tõesti aimugi, et just täna saab täpselt aasta mu blogist. Julm kuidas aeg lendab ja julm, kuidas ta mõnikord nii põikpäiselt paigal seisab. Peagi peaksin saama vastuse oma juba pool aastat kestnud piinarikkale võimaluste leidmisele, kuidas siin imelises linnas edasi elada ja oma unistuse poole püüelda. Ja eks ma siis järgmine kord annan teada, kas on veel põhjust blogiga jätkata või tuleb tuule suunaks ida võtta ning koju lennata. Pöidlad pihku, et on veel võimalus edasi kirjutada! 😉

Salatikastmest, riigiametitest ja kuidas nende vahel juhtub elu

Oi, kuidas tahaks praegu kirjutada, et Soolavarese saarel on maru hea ja rahulik. Käime Tjorveni ja Pootsmaniga Moosest söötmas ning ootame pikisilmi, et need kolm turisti, kes suvel siia satuvad, juba tulema hakkaks.
Reaalsus on aga selline, et linn on paksult turiste täis, siblivad suurte ostoksi kottidega ringi ja keegi pole seda nägugi, et koju hakkaks minema. Nädalavahetusel ei maksa Sohosse jalgagi tõsta, sest 1 meetri läbimine võtab ca 10 minutit. Loomulikult on mul rõõm, et nii paljud oma aega siin suurepäraselt veedavad ja New York’i avastavad. A pardon, ma tulin tegelikult selle eesmärgiga tänavale, et kuskile jõuda, mitte saavutada uut Guinessi rekordit võimalikult paljude ja suu ammuli taevast piidlevate inimestega põrkumises 😀 Ühesõnaga rush hour’it tuleb täiega vältida, sest seda sahmimist on siin selletagi küllalt. Et siis millist?
No alustame sellest, et hull energia kulub asjadest aru saamisele, ikka veel. Kõigepealt pead sa olema suuteline ühe miljondik sekundi jooksul vastama, millist 15st kastmest sa soovid oma salatil näha. Sellised lahedad salati baarid, kus valid ise kõik komponendid ja siis vuristab salati leti kunn sulle need 15 kastet ilma ühegi sõna vahel pausi pidamata ette ja ei, sul ei ole seal siis ühtegi õlekõrt kasutada, ei 50:50, ega võimalust sõbrale helistada. Vastata tuleb kohe ja alguses ütled selle ainukese, mis kõrv jodust kinni püüdis 😀 Hiljem oled juba kogenum ja teatad enne joru algust, Light Italian!
Või siis ükskord, selline koduste kotlettide isu oli. Mõeldud tehtud. Poest hakkliha, muna, sibul, küüslauk ja siis vanaemade õpetuse järgi sai vette likku. Was ist das?!? See sai küll pudiks ei läinud, see muutus pesuehtsaks taignaks, venivaks ja puha, päriselt! Okei, mingi täielik keemia laks, seda küll enam ei osta. Ja kui keegi teatab mulle, et õues on 84 kraadi, siis ma pean selle ikka veel oma peas celsiusesse arvutama ning kehakaal on kilogrammides palju ilusam number kui pound’ides 🙂 No ja niimoodi samm-sammu haaval see avastamine ja uuesti elama õppimine siin käib.
Teine pool on see riigi ametite pool. Ja sellele ei ole ma veel üldse pihta saanud. Esiteks räägib igaüks erinevat juttu. Üks ametnik ütleb nii, teine naa, kolmas lükkab kahe eelneva jutu ümber ja väidab, et tema kindlasti teab! Mina ei ole küll kindel. Teiseks peab sul põhimõtteliselt iga asja jaoks olema advokaat või raamatupidaja või ma ei tea kes. Sest ise ei saa sa nendest seadustest veel suurt midagi aru. Ja ma ei ole ainuke, sest mul pole ühtegi tuttavat, kes siin näiteks ise enda makse teeks (neid isiklikke, mitte firma omasid. Jah, siin peavad inimesed ise oma maksudel silma peal hoidma ja vaatama, et riigile midagi võlgu ei ole või siis vastupidi, neile laenuandjat ei mängi). Täis karauul.
Aga, äkäää, ei saa siin näpuga näidata midagi. Ükskord läksin ma Tallinna Linnavalitsusse (ja päriselt, ma olen seal elus ainult ühe korra käinud, rohkem ei taha) korteriga seotud pabereid ajama. Pooleteise tunni jooksul käisin läbi 4 erinevat ametnikku ning igaüks neist väitis, et mul tuleb kellegi teise poole pöörduda, sest see ei ole ikka päris tema rida. Kui ma sealt lõpuks vabatahtlikult ilma asjaliku vastuseta väljusin, tundsin ennast eriti tobedalt. Rääkimata sellest, et ma ei saanud vastust oma küsimusele, tundsin ennast hoopis rumalamana, sest enne ma vähemalt teadsin, kuhu pöörduda. Nüüd polnud aimugi.
Või siis näiteks, kui ma viimati Eestis käisin, astusin läbi Töötukassast, et küsida, kas ma olen kõlbulik kandideerima teatavatele riiklikele hüvedele. Kõigepealt sain kiita, et mu e-maili aadress ei ole kiisuke123, vaid täitsa niimoodi, et ees- ja perekonnanimi. Tööandjatele pidavat niimoodi rohkem meeldima. Okei 😀 Aga vaatamata minu ilusale e-mailile ei olevat ma kõlbulik kandidaat, sest ma ei saa iga kuu seal korra kohal käia. Asoo, a eksküsemuaa, ma küll ei mäleta millal too viimane kord oli, kui ma makse maksin, et mõni ametnik isiklikult oleks neile järele tulnud. Naeratades ja iga kord aruanne näpus, kuhu eelmised kulusid. Ma loodan, et te saate aru, et see on nali ja mina saan aru, et see on seadus ja nii on, aga tõsiselt, kas see ei ole natukene absurdne. Sa võid olla maksnud päris kopsakaid makse ning hetkel tegeled enda koolitamisega (mitte ei unele diivanil), aga haigekassat ei saa, sest sa ei lähe korra kuus ametniku juurde.
Ma olen siin teistelt inimestelt ka huvi pärast küsinud, et kuidas nende kodumaal need riiklikud asjad toimivad. Kreeklane, nigeerlane, venelane, ukrainlane, kolumblane ütlesid, et veel hullem. Rohkematelt pole vaevunud küsima. No mina ei tea, kuidagi ei mahu minu pähe see arusaam riigist. Ja ma saan ju aru, et need kõiksugu seadused on loodud, et kirjut inimmassi kuidagi ohjata, ning et hullud püstolitega tänaval ei jookseks, aga ikka on kuidagi nii, et normaalne ja seaduskuulekas inimene oma asju ajada ei saa ning hullud jooksevad ikka relvad peos ringi.
No ja kui ma parajasti ei tegele asjadest aru saamisega ja nende teiste tüütute toimetustega, siis teate küll seda ütlust Life is what happens to you while you’re busy making other plans. Näiteks eelmine nädalavahetus pildistasin Brooklynis kirsiõite puhkemist ning peale seda sattusime sõbraga üsna juhuslikult live music kontserdile, mis oli super-hüper lahe ja võtab siiani jala tatsuma, ting-ting-ting-juuu-jeeee! 🙂

Või siis näiteks tulin ma kindla plaaniga koju, et kirjutada lõpuks blogisse tekst (mida ma muide olen väga mitu korda ka varem teinud). Aga siis tuli meelde, et täna on ju Tribeca Film Festivali open panel koos näitleja Penn Badgley ja director Daniel Algrant’iga. Filmi nimi Greetings from Tim Buckley. Poole tunni pärast juba algab, jooksen 🙂

photo-17 copy

Või siis näiteks pühapäeval olin just välja minemas, et tüdrukutega brunchil kokku saada, kui telefon helises. Kas sa homme oled vaba? Tule kella poole kümneks 632 Hudson Street, filmime Lilyhammerit. Aa, bbb, jaa! Meenus, et saatsin umbes kuu aega tagasi ühele inimesele e-kirja, et kui nad miskit filmivad, siis ma tuleks hea meelega lihtsalt vaatama, et no kuidas see värk kõik käib. Aga ei midagi, kui kohale jõudsin, surusid nad mulle alustusekst bunny kõrvad pähe ja palusid pidu mängida 😀

photo-19 copy
Aga sellest kõigest järgmine kord, sest kell on juba päris palju ja kui ma seda nüüd ära ei postita kohe, siis võib jälle nii minna, et tuleb mitu sellist päeva, kus ma teen omast arust plaane, aga vahepeal juhtub elu! 🙂

Kuidas minust sai lõpuks manhattanlane

Kõigepealt alustan sellest, et Eestis käik ei olnud üldse hea. Mul polnud enne seda pooltki nii suur koduigatsus kui nüüd. Isaga mööda Eestit kruiisimine ja kõht kõveras naermine, emaga koos küpsetamine ja väike spa külastus ning kõik sõpradega koos veedetud hetked kummitavad nüüd hoopis hullemini. On küll päris seksikas nädalavahetuseks näiteks Washingtoni, New Orleans’i või Los Cabosesse sõita, aga marudalt tunnen puudust suusad alla panna ja Otepää nõlvade vahel vuhiseda ning võimalusest mõnel õhtul keldris purkide vahel kolada, et sealt siis ema tehtud maasikamoos või marineeritud puravikud tuppa tarida. Oeh, jah. Aga jõudes vaikselt ivani, siis suur kolimine algas juba Eestis. Nii kui lennuk maandus, tõmbasin kodus riidekapi põrandale laiali ja… siis helistasidki juba esimesed nõudlikud, et voice ja face control’i teha ning suure kapi sisul tuli rahulikult maas lamades oma aega oodata. Ootas päris mitu päeva, sest vahepeal oli tarvis uuemad kohvikud läbi käia, traditsioonilised Hiina uusaasta pelmeenid valmis voolida, õnne valada, Artemoniga (Alaska malamuudist karvapall) metsas kolada ja sünnipäeva tähistada. Lõpuks kutsusin sõbrannad ühel õhtul külla ning palusin nii palju tavaaari kui mahub, ja natuke veel peale, endaga kaasa viia. See vaatepilt oli nii armas, meie 7-liikmelisele üks kõigi, kõik ühe eest naisarmeele oli lisandnud veel 3-liikmeline pisipiigade pande. Üks armsam ja häälekam kui teine 🙂

No vat, oled pool aastat ära teisel pool ookeani ja enam ei tuldagi külla veinipudeliga, vaid maitsvate koogikeste ja mähkmepakkidega 😀 Ühesõnaga lõpetasin ma tollel õhtul kolimise kell 3 öösel ja järele jäi ilusa kajaefektiga uut elanikku ootav korter.

Aga paar nädalat enne Eestisse lendamist otustasin, et nüüd aitab sellest poolteist tundi linna ja poolteist tundi koju kestavast commute’ist (nii nimetatakse New Yorkis töö ja kodu vahel pendeldamist). Terve linn commute’ib nii, et vähe pole. Kes Brooklynist Long Islandile, kes New Jerseyst Astoriasse, kes Staten Islandilt Queensi, aga enamasti tullakse päevasel ajal ikka Manhattanile tööle või kooli, sest selge on see, et kõik need 8 ja natuke peale miljonit inimest püsivalt Manhattanile ära ei mahuks. Tegelikult käib koos kõigi commute’ijatega päevas läbi ca 10 miljonit inimest. Ja oma koha leidmine siin on ikka paras peavalu ettevõtmine. Kõigepealt paneb asja paika muidugi hind. Enam vähem normaalsete korterite üürihinnad algavad umbes 2000 dollarist kuus ja tubade hinnad on vahemikus 500-1700 dollarit. Teiseks faktoriks on muidugi asukoht ning kogenud manhattanlased juba teavad, et vaadata tuleks selliseid kohti, kus subway ei ole mitte lihtsalt lähedal, vaid, et seal peatuks ka express rongid, sest nendega on liiklemine siin kõvasti kiirem. No ja selliste teadmistega mu uue kodu otsingu ralli algas. Ausalt, te ei taha teada ja mina ei taha mäletada, millised sõna otseses mõttes urkad mul läbi tuli vaadata. Üks neist oli eriti naljakas. Telefonis rääkides tundus landlady väga asjaliku jutuga ja nii saigi korteri ülevaatus East Village’s kokku lepitud. Jõudsin aegsasti kohale ja siis selgus, et tädi oli kohtumise ära unustanud ning jäi tund aegag hiljaks. Palun, kuidas on võimalik ära unustada, kui me alles eelmisel õhtul selle paika panime. No mis seal ikka, linn on suur ja erinevaid hingi palju. Ronisin konkreetselt mööda taevatreppi viiendale korrusele ja opaa, oot vabandust, see ei ole ju nagu päris elamiskoht, see on rohkem nagu… kunstimuuseumi tagaruumides asuv paigake, mis on mitukümmend aastat unustustehõlmas olnud ja mida arvatavasti isegi töötajad enam ei mäleta, veel vähem lubatakse sinna külastajaid. Ja tädi ise nii õhinal selgitab, näed, laed värvisin siin tumesiniseks ja joonistasin kollased tähed ka, nüüd on kogu aeg tähistaeva tunne. Ja kõige selle juures oli tal väga uhke ja surmtõsine ilme. Proovisin viisakalt tänades kiirelt varvast lasta, sest kauem ei oleks suutnud naerupahvakut küll tagasi hoida 😀 Asi tundus juba umbes nii lootusetu, et palun andke mulle üks heinakuhi ja ma leian sealt nõela ka kiiremini, kui siin linnas endale elamispaiga. Täpselt üks päev enne ärasõitu leppisin kokku viimase koha vaatamise, mille asukoht oli minu jaoks täiesti super. Paarike, kes seda varem rentis selgitas, et neil on suuremat kohta tarvis ning nad on valmis koheselt välja kolima. Suurepärane! Tasusin deposiidi ning ütlesin, et vajan tuba alles paari nädala pärast ning nad saavad selle aja jooksul rahulikult kolimisega tegeleda. Saigi kokku lepitud, et kui 27. veebruaril Eestist naasen, saan sisse kolida. Nädal hiljem sain Sanalt (nii oli selle tüdruku nimi) kirja, et nad vajavad veel ühte lisa päeva kolimiseks ja kuna  see mulle sobis, saigi uueks kuupäevaks 28. veebruar kokku lepitud. Lülitasin JFK’l maandudes telefoni sisse ja kas-te-teete-nalja, uus e-mail, neil juhtus midagi uue kohaga ning nad ei saagi veel nii pea kolida. Kas mul oleks võimalik paar nädalat kuskil mujal elada. Asoo, et chillin mõnda aega lennujaamas nagu Tom Hanks The Terminal’i filmis? 😀 Oleksin saanud küll armsate sõprade lahkel loal mõnda aega nende juures olla, aga millegipärast ütles mu sisetunne, et tegemist on inimestega, kes on sellised tiba mugavad tüübid ja et nende tegevust hoogustada, tuleb lihtsalt endale kindlaks jääda. Ja nagu selgus, sisetunne ei petnud. Sain 1. märtsil võtmed kätte ja otsustasin uuele kodule kohe veelkord pilgu peale heita. Läksin korterisse ja vastu vaatab mulle üks meesterahvas!?!? Tutvumisel selgus, et omaniku poeg. Omanikku ennast ei olnud ma näinud, sest ta viibib Indias paari kuulisel reisil. Küll aga olime suhelnud e-maili teel ja veendusin peale paari konksuga esitatud küsimust, et tegemist on ikka õige omanikuga 🙂 Räägin siis omaniku pojale, et oi tere, kolin homme sisse. Ta vaatab mulle suurte silmadega otsa ja küsib, kas ma tunnen Cathy’t või Christy’t? Ausõna, käsi südamel, pole kuulnudki. Oi, aga see koht on ju võetud, Christy juba elab siin.  Mõtlesin päriselt, et minestan, mitte niimoodi viisakalt ja graatsiliselt nagu vanades Hollywoodi filmides, vaid kohe niimoodi, et prõmaki põrandale 😀 Õnneks jõudsime enne selgusele, et Cathy elas siin enne Christy’t ja Christy oli seotud nendega, kellelt mina koha rentisin ehk siis keegi oli lihtsalt “unustanud” omaniku poega teavitamast. Uuuh, hea, et nii läks ja miks ma ei imesta, sest New Yorki kinnisvaraturg tundubki olevat üks suur puder ja kapsad! 🙂 Imeilusal päikesepaistelisel laupäeval kolisin uude koju ning otsustasime veel samal õhtul seda Flûte shampanja lounge’s pudeli kihiseva Rose’ga tähistada. Mmm, kui mõnus-mõnus tunne oli peale seda vaid kümne minutiga koju jõuda 🙂 Ja nüüd olengi õnnelik Upper West Side’i elanik. Pühapäeval otsustasin kohe Central Park’i sportima minna ning tegin aujooksu ringi ümber Jacqueline Kennedy Reservoir’i.

Korterist parki on vaid kaks blokki ehk 5 minutit ja nii kui parki sisenen, vaatavad mulle vastu ca 50 tenniseväljakut, kui vahva! Neli neist olid eile juba hõivatud, mis näitab, et ka kevad ei ole enam kaugel 🙂

Ja kohe ümber nurga elavad Sting ning Trudie Styler oma imeilusas penthouse’is. Kindlasti on nende garderoob suurem kui minu tuba :D, aga nagu üks mu väga hea sõber ütleb, mind ei saagi kohe The Ritz’i elama panna, sest millest ma muidu memuaare kirjutaks 😀 Kindlasti on tal õigus, mina olen õnnelik manhattanlane ja südamest tänulik kõigile, kes nii siin, kui Eesti kodus kolimisele kaasa aitasid!!! Salute!

It’s not an ending, this is only the beginning

Poolteist kuud on kulutule kiirusel mööda lennanud ja selle aja jooksul on juhtunud nii mõndagi põnevat. Maha on sadanud mitu pilvetäit lund, Otepääl on valitud neljas saunamaratoni võitja, postimees.ee on ennast niimoodi inglise keelde tõlkinud, et siit ei olegi võimalik seda emakeeles tarbida (vähemalt minul ei õnnestnud EST nuppu leida) ning  juba teist korda on 2013. aastal alanud uus aasta.  Kõvakettal ootavad töötlemist 6000 NY Fashion Weeki fotot, kolme päevaga tuleks endale teoreetiliselt uus korter otsida, et lõpuks linnale lähemale kolida ning postkastis on väga mitu kirja, mis vastust ootavad.  Otsustasin need tegevused siiski kõrvale lükata, sest muidu jõuavad nad vahepeal veel Oscarid ka ära jagada ning esimesed kiiremad saavad maksuametilt tuludeklaratsiooni rahagi juba tagasi 🙂

Kogu selle aja jooksul on mul kõrvade vahel kummitanud üks teema. Inimesed.

See lühike Ameerikas veedetud aeg on mind kokku viinud uskumatult suure arvu uute inimestega. Kogunenud visiitkaartide pakk on juba päris suur ja halb tunnistada, aga telefoniraamatus on inimeste nimede taha märgitud pisikesed kirjeldused, kus me kohtusime, sest tõesti on võimatu kõiki meeles pidada. See on mind omakorda pannud mõtlema erinevate inimtüüpide peale, kellega elu jooksul kohtume.

Näiteks Utahsse lennates sattusin istuma ühe tüübi kõrvale, kelle ümberistumise aeg oli nii lühike, et söömiseks aega ei jagunud. Nii ta siis krabaski hiina kiirtoidu lennukisse kaasa ja saime naljatada teemal õnnelik reisija, kes võitis jackpoti terryaki kastmes frititud kana ja nuudlite odööriga naabri kõrval 😀 Aga kui ta taskust sõbralt laenatud Leica välja võlus, jätkus juttu kauemaks. Loomulikult vahetasime Ameerika kommete kohaselt numbreid ning tema auväärseks lisakirjelduseks sai “tüüp lennukist” 🙂 Vahetasime paar fotograafia teemalist sõnumit ja ma olen enam kui kindel, et that’s it. Ühesõnaga inimtüüp, kellega sul on hetkeliselt mõnus vestlus ja ühised jututeemad, aga pikemalt nagu ka kontakti ei jõua/viitsi hoida.

Seda inimtüüpi ennetavad mitme valgusaasta kauguselt need, kellega sul pole isegi ühiseid teemasid, mitte midagi pole ühist, isegi emakeel pole ühine :D, aga neil õnnestub end ikka kuidagi sinu külje alla suruda ja hakata oma negatiivsust ja hala välja elama. Alguses ajasid nad mind koledasti pahaseks. Jalgealune libe ja tulevik täiesti tundmatu üritad elu eest oma unistust täide viia. Ise ka ei tea päris täpselt, kas keegi peale sinu enda sellesse veel usub ja siis ilmub kohale keegi “kõiketeadja” ning kukub jorutama. Õnneks olen nüüdseks juba õppinud sellist “mula” ignoreerima, viisakalt mhmh noogutama ning minema imbuma. Pole mõtet rohkem ka erutuda, sest mulle tundub, et nad lihtsalt ei ole kolmanda ja neljanda kategooria inimestega kunagi, või siis vähemalt piisaval hulgal, kohtunud.

Kolmas kategooria on inimesed, keda sa näed elus samuti esimest korda, aga peale “tere” repliiki räägid ilma igasuguse ajatajuta tund aega juttu ja jäädki rääkima, st kontakt säilib ilma igasuguse punnitamiseta. Nii kohtusin ma näiteks Drew Barrymore’i valgustajaga (inimene, keda kasutatakse fotosessioonidel, kui fotograaf ise valgust paika ei oska või soovi panna). Põhikohaga on ta tegelikult hoopis puusepp ning valmistab imeilusat puidust mööblit ja meie ühiseks teemaks oli algul hoopiski jooga 🙂 Või leiad ühel hilisel laupäeva hommikul oma köögist Eesti tüdruku, kes samuti Ameerikas elab ning teist saavad mõne päeva jooksul super head sõbrad. Mis sellest, et mõlema elukohta lahutab 5 tunnine lennureis ja teps mitte iga minutit koos ei veedeta 🙂 Need on inimesed, kellega sa jagad oma unistusi, aga julged rääkida ka läbikukkumistest või tehtud vigadest. Kelle edusammude üle on sul alati hea meel ning vampiirlust asendab üksteise innustamine.

Minu väga pealiskaudse liigituse neljandasse lahtrisse kuuluvad “üllatusesinejad”. Need on inimesed, kellega kohtumisest sa ei oska isegi unistada. Mäletan üsna selgelt oma esimest koolipäeva ja kolme, kergelt halliseguste juustega härrat. Kui tutvustav tuur oli läbi, pöördus üks neist minu poole, et täpsustada, mis riigist ma pärit olen, sest talle oli meelde jäänud repliik “I’m from a small country …”. Vestlesime põgusalt Eestist. Mõni nädal hiljem jooksime aga uuesti kokku filmiakadeemia peamajas. Õigemini mina jooksin lõunapausil administratsioonist pabereid tooma ja tema istus enda laua taga, ühes ruumis koos kuue teise inimesega. Rääkisime aja täiteks (kuni ma oma pabereid ootasin), kuidas läheb ning ta palus tungivalt, et kui midagi muret teeb või on mingeid ettepanekuid, siis ma ilmtingimata temaga räägiks. Mul polnud õrna aimugi, kes see muheda oleku ja väljanägemisega mees, kes pidevalt peamajas kohal on ja oma abi nii lahkelt pakub, tegelikult on. Mõni aeg hiljem selgus, et see on akadeemia omanik Jerry Sherlock. Eheda olekuga mees, kellele kuulub 10 kooli üle maailma, Abu Dhabist Pariisini ja Bekingist Firenzeni, on iga päev akadeemias kohal, kohtleb kõiki õpilasi ülima austusega ning ei pea paljuks nende käekäigu üle isiklikult huvi tunda, riietub äärmiselt tagasihoidlikult ning jagab kontorit koos mitme teise inimesega. Vastukaaluks viirastusid mulle kallites ülikondades ja “kas te teate, kes ma olen” suhtumisega pisibusinessite filiaalijuhatajad 😀

Samast seltskonnast tuli ka teine üllataja ehk fotograafia osakonna juht Brian Dilg. See oli kohe peale kooli lõpetamist, kui Brian palus kõigil soovijatel (ka kooli vilistlastel) saata oma portfooliod, et välja valida neist neli, kes saavad tagasiside Vogue’i fotograafia osakonna direktorilt Ivan Shaw’lt. Ehh, no mis portfoolio mul tollel ajal ikka oli, koolis tehtud ülesanded, aga kuna mul mitte midagi kaotada polnud, siis why not. Ja Brain oli just see inimene, kes tekitas minus uue arusaama – isegi kui sa kaotad, oled sa võitnud.

Kopeerin parem meie kirjavahetuse siia, sest ümber jutustada on seda üsna keeruline.

On Nov 15, 2012, at 5:28 PM, Brian Dilg wrote:

Hi Eleri – thanks so much for putting together and submitting your work for consideration for the Ivan Shaw portfolio review. While you were not one of the selected candidates this time around, I really commend you for the tremendous work that you’ve done in the last couple of months, and for having the courage and determination to take a shot at it. This is not an ending; this is only the beginning of what I know will be a long, fruitful career for you. I hope to see you at the Q&A tomorrow. Keep up the great work!

Best,

Brian

On Thursday, November 15, 2012, Eleri Ever wrote:

Hi Brian,

Thank you for your email and great feedback! I know I’m not supposed to get the email when not chosen.

And further more I would like to thank the whole NYFA team! You really helped me to push my boundaries, so I have almost no boundaries left (in a good way of course). Would have never expected this school will give me a life changing experience and a deeper understanding of myself. You all have such a great personalities and real passion to pass on your knowledge in the field of photography, it really shows up! And please don’t cancel WOS classes (Adiva mentioned it in our last class), they really help a lot to understand the importance of photography as a truthful art and it’s unique way to “write” a history.

Best wishes and can’t wait to see this Q&A tomorrow,

Eleri

On Nov 20, 2012, at 5:28 PM, Brian Dilg wrote:

Eleri – thank you so much for taking the time to write such in-depth and thoughtful feedback! It really is appreciated and makes my job a pleasure. We loved having you as a student and look forward to seeing your name and images in print very soon!

Best,

Brian

Ja need üllatusesinejad on tihtipeale need, kelle telefoni numbritki sul pole (Braini oma mul ikka õnneks on 😀 ), aga kes toovad su ellu usku, inspiratsiooni ja kinnitavad oma oleku ning eeskujuga, et jäädes iseendaks ning püüdes parimat, pole sa iialgi kaotaja.

Soovin, et meie kõigi ellu hiiliks uuel mao aastal järjest rohkem neid neljanda ja kolmanda kategooria inimesi, aga sekka ka paar “ma tean kõike” tüpaažist, et jaguks ikka võrdlusmomente 😉

Ja nüüd tuleb blogimises taas pisike paus, sest juba järgmise nädala lõpus pääsen paariks nädalaks koju, uuuiiii!

Mis tegi sinust sellise inimese?

Kõigepealt tuhat vabandust, et nii pikk vahe on sisse veninud. Elu on seitsme penikoorma saabastega edasi astunud ja selleks, et tempos püsida, on tulnud mõne koha pealt järeleandmisi teha. Samas soovin kindlasti edasi kirjutada, sest kogu see uus maailm on äärmiselt põnev ja arendav ning miskipärast on mul tunne, et neid kogemusi ainult endale hoida pole päris õige 🙂

Lubasin eelmine kord kirjutada kooli psühholoogilisest mõjust. Nüüd on mul olnud veidike aega seda seedida ja vaatan, kuidas selle kirjapanek välja tuleb.

Vaimselt laiali lõhkumine algas kohe teisel päeval Vision and Style loengus. Kolm tundi kulus vaid selleks, et ligikaudu 10-liikmeline grupp omavahel tuttavaks saaks. Õppejõu küsimused olid ausalt öeldes üsna ehmatavad – lisaks tavapärasele, mis su nimi on ja kust sa tuled, tuli leida järgmised vastused – mis sind fotograafias kõige rohkem paelub; kas sinu lähedased toetavad, et sa soovid fotograafiks saada; räägi meile mõni saladus enda kohta; mis on see, mis teeb sinust sinu? Vau, oodake! Jah, ma olen enamusele nendest küsimustest enda peas mõelnud, aga neid pole mult elu sees keegi küsinud, veel enam õppeasutus. Ja kui aus olla, siis ma polnud varem kordagi mõelnud, mis täpselt teeb minust minu. Ja kohe tuli teine vau. Istud ja kuulad, kõik räägivad, ühe lugu huvitavam kui teisel. Mitte 100%, aga enamus jutustasid ka teemadel, mida ei ole just lihtne võhivõõrastele esimesel kohtumisel tunnistada. Kuna need on kõik väga personaalsed, siis ei hakka neid siia kirja panema, aga a la, kelle vanemad näeksid, et nende laps tegeleks siiski millegi muuga. Või tunnistati ausalt, mul on commitment issue’d ja ma ei suuda alati alustatut lõpule viia. Õppejõud elas igale stoorile elavalt kaasa ja küsis täpsustavaid küsimusi või andis selgitusi, miks on täiesti ok, et sa selline oled või niimoodi tunned. Kodune ülesanne – taastada fotol üks lapsepõlve mälestus, mis muutis sind nii palju, et tegi sinust inimese, kes sa täna oled. Ma tõesti ei tea, miks inimene nii üles on ehitatud, aga enamuse fotod olid seotud kurbade sündmustega ja nutmist oli järgmises tunnis päris palju. Võib olla jäävad sellised raskemat sorti mälestused eriti eredalt meelde, kuna lapsepõlves pole keegi veel endale “koorikut” kasvatanud ja need esimesed kõrvetada saamised on lihtsalt nii palju valusad. Ja ausalt öeldes pole nende küsimuste peale üldse kerge mõelda, kes ma olen, mis teeb minust minu, milline sündmus lasi mul kasvada selleks, kes ma täna olen. Aga sellega hakati lõhkuma meie seniseid piire ning toodi mugavustsoonist välja.  Selline ühine mälestustes seiklemine tekitas kogu grupi vahel uskumatu usaldustunde ja kokkuhoidmise. Ja siis järgnes õppejõu selgitus: “Ma loodan, et te  nüüd saate aru, kui erinevate lugudega te kõik olete. Need kogemused teevad teist unikaalsed isiksused ja ainult neid kogemusi omades näete maailma sellise pilguga, nagu ainult teie näete ja see ei saa kunagi olla vale!” Kui ma eelmises tunnis ei nutnud, siis nüüd võttis küll silma märjaks. Appi kui lihtsalt, aga ilusti öeldud!

Paras annus hämmingut käes, istume ühel pealelõunal Ways of Seeing loengus ja “lahkame” alloleva pildi fotograafia spetsiifilisi aspekte. Milline on vantage point, milline on framing, kas sa näed pildil olevates detailides mingeid seoseid, kuhu su pilk esimesena langeb, miks sinna, mida sa näed järgmisena. Kaks korda appi! Ma ei tea, peab siin mingi õige vastus ka olema või oleme kõik ikka veel unikaalsed ja iga vastus sobib 😀 No põhim6tteliselt sobis, aga “õiged” vastused olid ka olemas ehk siis need ideaalsed 🙂

Ja siis jõuame foto tagamaadeni.  Foto on tehtud AIDS’i aktivist David Kirby’st koos isa, õe ja vennatütrega Ohio State University  Hospital’i palatis 1990. aasta mais. Fotograafiks Therese Frare, kes pildistas dokumentaali AIDS’i põdevatest inimestest ning nende hooldajatest. Foto ilmus 1990. aasta novembris LIFE Magazine’s ning võitis 1991. aastal World Press Photo Award’i. Ning samal aastal otsustas United Colors of Benetton seda enda teadlikkust tõstvas reklaamikampaanias kasutada. Must-valgest fotost otsustati teha värviline reklaam, et mõju oleks suurem.

Reklaam võitis European Art Director Club’i auhinna ning sai Houston Center of  Photography’s Infinity Award’i. Selle printversiooni näidati Ameerika, Prantsusmaa, Itaalia, Šveitsi ja Saksamaa muuseumites ning 2003. aastal lisati see LIFE Magazine’i “100 fotot, mis muutsid maailma” kollektsiooni. Samas tekitas see loomulikult paljudes inimestes pahameelt. Mitmed AIDS’i aktivistid leidsid, et see näitab viirusekandjaid halvas valguses. Teised riidlesid, et kampaania on tehtud homoseksuaalsuse õigustamiseks. Kolmandad tundsid ennast puudutatuna justkui fotol oleks kaudsed viited David Kirby ja Jeesuse surma vahel. Paras puder ja kapsad. Ja isegi meie väike grupp ei jõudnud ühisele arvamusele. Osad leidsid, et see on siiski liialt šokeeriv ning et Benetton tegi seda vaid enda materiaalseid huvisid silmas pidades. Teised arvasid, et kuna antud kampaania aitas maailmas AIDS’ist teadlikkust tõsta, tegu oli siiski 90datega, kandis see ka sotsiaalset rolli. Kolmandad küsisid, miks see fotograaf üldse sellisel hetkel seal oli ning neljandad ei öelnud midagi, sest ilmselgelt on tegu delikaatse teemaga ja ühest vastust on raske leida. Uus linnuke reale “absoluutset tõde pole olemas” ja igaüks hindab jällegi kõike oma teadmiste baasil. Olles kursis ka Benettoni varasemate ja hilisemate kampaaniatega, tundus mulle, et tegu oli siiski ka ühiskonda hariva kampaaniaga. Aga palju rohkem huvitasid mind selle fotograafi tunded. Mõtle, teed foto ja sul pole endal tollel hetkel halli aimugi, kui suureks see kasvada võib, kui mitmeid erinevaid huvigruppe puudutada ning kui vastakaid arvamusi tekitada. Ja sellele saime harjumist vajava, kuid väga ilusa vastuse: “Sa ei ole fotograaf selleks, et otseselt kedagi aidata või appi tõtata. Jah, seda on inimlikust küljest teistel keeruline mõista, vahest ka fotograafil endal, aga sa oled seal selleks, et ajalugu jäädvustada. On küllalt juhtumeid, kus fotograafi hiljem süüdistatakse, et abi andmise asemel otsustas ta pildistada. Aga sa oled valinud endale sellise ameti, mitte näiteks tuletõrjuja oma ja see on sinu ülesanne. Selle momendi jäädvustamine võib hiljem päästa sadu või tuua maailmani tõe!”

Järgmisel fotol ei ole küll midagi maailmale paljastavat, aga see oli lihtsalt nii üllatav kokkusattumus. Kirjutasin JUST seda teksti, kui hea sõber saatis e-maili fotodega 2006. aastast. Mu arvuti kõvaketas otsustas mõned aastad tagasi koostööst loobuda ja kõik need reisifotod jäid sinna. Ja nüüd loen e-kirja: “Sa ei kujuta ette, mis ma leidsin!:)”

Ausalt, pahviks tegi!

Photo from 2006

Häid jõule veel ei soovi, sest proovin enne pühade õhtut veel ühe postituse kirja saada, aga mõnusat piparkoogi krõbistamist, mandariinide koorimist ja alanud jõulupidude hooaega kõigile! 😉